Kui Erika Salumäe 1988. aastal Souli olümpiamängudelt trekisprindi kulla võitis, oli muutuste aeg juba käimas. Oma Eesti riigist juba tasapisi sosistati, ent Salumäe esimene olümpiakuld tuli veel punalipu all.

Neli aastat hiljem Barcelonas olime iseseisva riigina tagasi olümpial ja Salumäest oli saanud eestlaste jaoks lihtsalt Erika. Eesti sportlane oli olümpial oma ala peafavoriit. Eestlaste suur lootus.

Neli palavat juulikuu lõpupäeva elas Eesti trekisprindi lainel. Erika vastased olid aastatega meile tuttavaks saanud ja kõik teadsid, mis on viraaž ja et rattal paigal seismine ehk surplace on Erika trump.

31. juuli õhtul sündis Eesti spordiajalugu. Otsustavas, kolmandas sõidus. Hingevärinal saime näha oma rahvuslippu tagurpidi vardasse tõusvat, aga see justkui ei häirinudki, sest olulisem on tegelikult muu. Miski, mida kogeti olümpiamedaliste vastu võttes, kus kõik lipud olid juba õigetpidi ja lippe oli palju. Meie Erika oli tagasi kodus, taasiseseisvunud Eesti esimese kuldmedaliga olümpiamängudelt.