Esimese maailmasõja järel valmistus spordimaailm Antwerpeni olümpiaks. Osavõtuõigust taotles ka Eesti, mis oli olnud juba kaks aastat iseseisev riik, kuid rahvuslikku olümpiakomiteed meil veel polnud ja seega puudus juriidiline alus olümpial osalemiseks. Ometi said Eesti diplomaadid kokkuleppele olümpiajuhtide ja Pierre de Coubertine'i endaga ning Eesti pälvis kutse 1920. aasta olümpiamängudele.

Kuulitõukaja Harald Tammeril oli au esimesena kanda meie rahvuslippu olümpiamängude avatseremoonial.

72 aastat hiljem ja pärast pool sajandit väldanud okupatsiooniaega jõudis iseseisvuse taastanud Eesti sini-must-valge taas olümpiastaadionile Albertville'i taliolümpiamängude avatseremoonial. 1992. aastal oli meie lipp olümpiavõitja Ants Antsoni kätes ja maailm nägi, et õiglus on jalule seatud.

Võrreldes esimese iseseisvusajaga oli muutunud palju – maailm, riidemood ja spordi tähendus. Aga tunne, mida eestlased kogesid Eesti lippu olümpial lehvimas nähes, oli sama. Maailma jaoks ühe lipuna paljudest, meie jaoks iseseisvuse ja rahvusliku identiteedi sümbol.