Seitsmemiljoniline rahvas võib rõõmustada, nende kangelased väärivad suurt tunnustust üle ilma. 1992 viieaastasena oma esimesse tennisetrenni läinud Novak Djokovic kuulutas kohe, et tema eesmärk on võita Wimbledoni turniir ja tõusta maailma parimaks mängijaks. Selle nimel on ta rühkinud nüüdseks juba 31 aastat. Üksjagu on saavutatud, kõik rehnungid on tema kasuks. Üksmeelselt on ta pühapäevast alates kuulutatud kõigi aegade parimaks.

Õnneks on tal veel eesmärke, mille poole pürgida. Palju on räägitud suure slämmi väljamängimisest. Selle on Djokovic korra saavutanud, 2016 tõstis ta esmakordselt üles Prantsusmaa lahtiste võidukarika ja oli sellega omandanud järjest kõik neli olulist turniirivõitu. Küll ei toimunud see ühe kalendriaasta jooksul. Aga saavutus oli siiski märgiline, ka ta ise jäi rahule ja tekkinud pingelanguse järel tuli järgmine suure slämmi turniiri võit alles 2018 Wimbledonis.

2021 oli uus pingutus, kogu maailm oli pinevil, meedia ülima tähelepanu all oli Djokovic otsustava turniiri – USA lahtiste – finaalis! Seda pinget ta siiski ei talunud. Suurte mängude kuningas pidi seekord saatuse soovide ja keerdkäikude risttules allajäämist tunnistama. Tundus, et uut võimalust on raske loota, aastad siiski lähevad, lisaks on ülemaailmne pandeemiapuhang oma jälje jätnud. Ja ikkagi, sel aastal on kõik ometi kordumas.

Selline on siis ühe serblase lugu, aga on veel teine! Endine Jugoslaavia Kuningriik osales juba 1920. aasta suveolümpiamängudel, ometi suurt edu läbi pikkade aastate ja eri riiklike arengute ei saavutatud. Pärast sõda hakati silma torkama eeskätt pallimängualadel. Jalgpall, veepall, korvpall. Just korvpall on see ala, milles on areng olnud laiapõhjaline ja saavutusterohke. Kõik endise Jugoslaavia riigid on olnud tublid.

Serblased pole olnud spordiavalikkuse silmis just kõige populaarsemad. Meenub aasta 1995, mil Jugoslaavia (sisuliselt Serbia) lubati üle mitme aasta taas EM-turniirile. Nad ka võitsid, ent finaalivõit Leedu üle tekitas palju erinevaid emotsioone. Serblaste parim seis oli just 20 aastat tagasi, praeguse Euroliiga presidendi Dejan Bodiroga aegu võideti erinevaid tiitleid. Viimastel aastatel on küll alati välja pandud nimekas koosseis, ent paraku tulemused polnud olnud ootuspärased.

Vaid 2016 jõuti olümpiamängudel finaali ning hõbemedali sai seal kaela ka 21-aastane Nikola Jokic. Just see mees on nüüdseks tõusnud korvpallimaailma teravaimasse tippu. Kaks aastat järjest valiti ta NBA põhihooaja parimaks, sel aastal aga viis ka oma meeskonna Denver Nuggetsi tiitlini ning loomulikult kaasnes finaali MVP tiitel.

1976 NBA-ga liitunud klubi võitis juba esimesel aastal divisjoni tiitli (kokku on neid 10), aga konverentsi parimaks jõuti alles nüüd, 2023. Meeskonna iseärasuseks on olnud asjaolu, et Denver asub Colorados, 1608 m kõrgusel merepinnast. Nende koduste mängude võiduprotsent oli eriti algusaastatel märkimisväärne, sest vastasvõistkondadel oli aklimatiseerumisega probleeme. Nüüd siis ollakse tipus, Jokic on parimas eas, fännid on rõõmsad, eeskätt kodumaal Serbias. Seal on praegu pidupäevad, mis väärivad tähistamist.