Mõne nädala eest ütles ROK-i president Thomas Bach, et kuna ühel hetkel naasevad agressorriikide sportlased rahvusvahelisse spordiellu niikuinii, on aeg arutada, millal ja millistel tingimustel võiks see juhtuda. Eelmisel nädalal läks ta veelgi konkreetsemaks, teatades, et suurde sporti võiks tagasi lubada need Venemaa sportlased, kes mõistavad sõja hukka.

Samal ajal on näiteks Euroopa jalgpalliliit UEFA kinnitanud, et Venemaa koondis ei pääse 2024. aasta Euroopa meistrivõistlustele ja Venemaa ja Valgevene sportlaste võistluskeeldu on pikendanud ka rahvusvaheline laskesuusa- ja uisuliit.

On aga alaliite, kes on kogu aeg oma lähenemises olnud tunduvalt pehmemad ja alaliite, kes sõltuvad olulisel määral Venemaaga seotud rahast. Lisaks jääb sõda Ukrainas paljudele riikidele millekski väga kaugeks.

Ragnar Kaasik vestles Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse juhi ja spordivaatleja Indrek Kannikuga, kes siiski ei usu, et lähiajal toimuks spordiüldsuse suhtumises põhimõtteline muutus.

"Mulle tundub, et venelasi lähiajal tagasi võistlema ei lasta. Enamikes lääne-Euroopa riikides on sellele liiga suur vastasseis. Kui enamik juhtivatest sportlastest ja alaliitudest ütlevad, et nad ei ole sellega nõus, siis seda lihtsalt ei juhtu," sõnas Kannik.

"Miks need spekulatsioonid järjepidevalt tekivad, on minu hinnangul tingitud sellest, et väga paljude rahvuste spordiorganisatsioonide juhtkonnad on mitte korrumpeerunud, vaid pigem tõsiselt mõjutatud totalitaarsete suurriikide poolt. Ma ei räägi ainult Venemaast, vaid ka Hiinast. Nende riikide mõju spordiorganisatsioonidele on suur ja tõenäoliselt üritatakse nende kaudu ka rahvusvahelisi organisatsioone mõjutada."

Kas Thomas Bachi avaldused vihjavad Venemaa mõjule?

"Thomas Bach on tükk aega president Putiniga hästi läbi saanud. 2022. aasta märtsis suutis Bach oma opositsiooni selgemalt väljendada, aga ma kaldun arvama, et see oli suuresti avaliku surve tulemus. Kui vaatame Pekingi olümpiamängude eel päevakajas olnud Hiina tennisisti (Peng Shuai - toim), kes nii-öelda kadus ära, siis Bach osales hiljem Hiina puhtaks pesemise operatsioonis, tehes ise teleekraanil Shuaiga intervjuu. Me kõik teame, et kui inimene on Hiinas, siis mida tal öelda jääb. Tal pole võimalust öelda: "Jah, ma rääkisin tõtt." Bach mängib seda mängu väga hästi kaasa, aga minul tema suhtes mingit usaldust ei ole."

Kanniku sõnul on sport totalitaarsete režiimide jaoks võtmetähtsusega valdkond. "Totalitaarsed režiimid tahavad väga oma jõudu spordi kaudu näidata. See pole midagi uut, seda on teinud ka Natsi-Saksamaa, Nõukogude Liidu, Ida-Saksamaa ja tänase Hiina juhid. Venemaa puhul on omaette küsimus, et kas neile üldse tasub võimalust anda, sest nagu me viimaste aastate põhjal teame, on doping Venemaal riiklikult sponsoreeritud. Olen üsna kindel, et see pole kuhugi kadunud ja läheb samamoodi edasi. Venelased teevad palju, et igasugusest vastutusest vabaneda, aga see mäng läheb edasi."

Viimasel ajal on palju tähelepanu äratanud Rahvusvahelise Suusaliidu ehk FIS-i avaldused. FIS-i peasekretär Michel Vion teatas, et Venemaa ja Valgevene sportlased plaanitakse rahvusvahelisele areenile peagi tagasi lubada ja et hiljemalt veebruaris Planicas toimuvateks maailmameistrivõistlusteks võiks lahendus olemas olla. Vioni avaldus vihastas välja nii norralased kui ka FIS-i suursponsori Coopi. 

Eelmisel nädalal said FIS-i tehnilised komiteed kokku Zürichis, kus toimus iga-aastane sügisene kohtumine. Pikaaegsel õppejõul ja suusapedagoogil Kaarel Zilmeril on mitme kümnendi pikkune kogemus suhtluses erinevate suusakoondiste ja Rahvusvahelise Suusaliiduga. Ta on olnud Eesti Suusaliidu peasekretär, juhtinud tiitlivõistlustel Eesti koondist ja suusaspordist väga palju kirjutanud. Johannes Vedru uuris, mida tema viimaste nädalate arengutest arvab.

"Vioni sõnavõtu puhul arvan, et selliste sõnumite edastamisel peab ettevaatlik olema. Kui FIS-i peasekretär ütleb midagi ja järgmisel päeval hakatakse seda kiiruga parandama, siis esiteks näitab see FIS-i praeguse juhtkonna nõrkust ning teiseks seda, et peasekretär ei kooskõlasta oma väljaütlemisi juhtkonnaga," märkis Zilmer.

Millised on teiste suusariikide seisukohad Venemaa suhtes?

"Need on väga erinevad. Näiteks märtsis ütles üks endine Soome koondise treener, et see oleks suur löök kui Venemaa suusatajad jääksid rahvusvahelistest võistlustest kõrvale. Samas üldiselt võetakse kõike rahulikult. Norralased Zürichi kongressile ei sõitnud ja ütleme nii, et seal polnud väga mõtet olla ka. Soomlased jäid rahulikult paigale ja teevad omi asju edasi. Tuleb märkida, et Zürichisse läinud Venemaa seltskonnas, umbes 10-15 suusategelasest, mitte keegi peale alaliidu presidendi ei oma FIS-is mingisugust tähtsat rolli, mis FIS-i tegevust raskendaks või ohustaks."

Zilmeri sõnul peab sõda ilmtingimata enne Venemaa sportlaste võistlema lubamist lõppema. "Sõda peab lõppema, agressioon peab lõppema, normaalne elu kui selline peab mingil määral naasma. Siis saab hakata sporti, kultuuri ja muidu valdkondi arendama. Praeguses õhkkonnas ei saa seda teha."

Eelmisel nädalal toimus ka Rahvusvahelise jäähokiliidu kongress, kus kõigile ootamatult langetati ka Venemaad ja Valgevenet puudutav otsus. Kongressil viibinud Eesti Jäähokiliidu juhatuse esimees Rauno Parras kirjeldab jäähokikogukonnas valitsevat meeleolu.

"Kongressil tuli arutluse alla üks päevakorraväline punkt, mis tipnes sellega, et kongress andis IIHF-i (rahvusvaheline jäähokiföderatsioon - toim) juhatusele mandaadi ennistada Venemaa ja Valgevene tagasi tippdivisjoni. Seda muidugi kui sõda on möödas, mis on ehk selle otsuse kõige olulisem sõnum. Samas see punkt oli paras üllatus ja pärast otsust rääkisid paljud, et nad ei saanud otsuse tõsidusest arugi. Kokku andis oma hääle umbes 100 alaliitu, kellest 10 hääletas vastu, 18 jäid erapooletuks ja ülejäänud olid mandaadiga nõus," meenutas Parras.

"Meie olime selle vastu, sest enne sellise teema arutamist peaks sõda läbi olema. Paraku meie häälest jäi väheks. Iseenesest selline otsus vale pole, sest selle eelduseks on tõsiasi, et sõda saab läbi. Samuti ega keegi ei oodanud, et Venemaa ja Valgevene hakkaksid madalamatest divisjonidest taas üles tõusma, sest taseme poolest on nende koht kõrgeimas divisjonis. Lihtsalt meie hinnangul oli sellise mandaadi andmiseks vale aeg ja sellega omakorda anti edasi vale signaal."

"On erinevaid seisukohti, aga tõtt-öelda isegi mõned Euroopa riigid ei võta seda arutelu nii tõsiselt kui meie. Pärast hääletust öeldi meile, et teie jaoks on sõda oluliselt lähemal kui meile. Samas vastupidine näide on Uus-Meremaa, kes hääletas mandaadi vastu, kuigi nad jäävad kõigest väga-väga kaugele. Siiski nad näevad praegust olukorda nii nagu meie. Peamine asi, mida me ka välja ütlesime, oli see, et mandaadi päevakorrapunkti oleks pidanud vähemalt nädal varem alaliitudele saatma. Siis oleks kõigil olnud piisavalt aega, et oma seisukoht välja kujundada. Ilmselgelt on selle otsuse taga tunda rahahõngu, sest IIHF-i suurtoetaja on Infront, kelle jaoks on Venemaa turg väga oluline."

Kuidas suhtuvad riigid KHL-is leiba teenivatesse mängijatesse?

"Ütleme niimoodi, et valdavalt on lähenemine selline, et KHL-i mängijatel koondisesse asja ei ole. Prantslastel jäi üks nende parimaid mängijaid KHL-i, kuigi nad proovisid talle auku pähe rääkida. Mängija ise ütles, et ta on 33-aastane ja teenib KHL-is kolm korda rohkem kui mujal Euroopas ning koondis pole tema jaoks enam tähtsal kohal. Selliseid mängijad on kindlasti veel, sest raha, mida KHL-is makstakse, on võrreldes ülejäänud Euroopaga väga suur.

"Teistpidi pole Slovakkia oma mängijatele piiranguid sättinud, et kõik kes tahavad KHL-is mängida ja koondist esindada, saavad seda teha. Väidetavalt on see tekitanud kohalikus alaliidus lahkhelisid nende tähtmängija ja alaliidu presidendi vahel," avaldas Parras.

Kui Rauno Parrase sõnul saab jäähokiliiga KHL hakkama ka keerulistes oludes, siis on selge, et sanktsioonid mõjutavad Venemaa spordisüsteemi. Et uurida, kuidas Venemaa sport praegu toime tuleb, võttis Johannes Vedru ühendust Nõukogude Liidu koondises korvpalli Euroopa ja maailmameistriks tulnud Heino Endeniga, kes tunneb Venemaa sportlaskonda ja klubisid väga hästi.

"Kindlasti mõjutab praegune seis Venemaa sporti ja väga tugevalt mõjutab. Eelkõige seetõttu, et neil pole väljundit rahvusvahelisele areenile, aga sportlasi ju üldjuhul märgatakse ja hinnatakse rahvusvaheliste võistluste põhjal. Kui võtame korvpalli, siis Euroliiga puudumine annab tunda, sest tippklubid nagu Madridi Real ja Barcelona ei tule enam Venemaale mängima. KHL-is on näha, et publikut on tuntavalt vähem, sest tippmängijaid pole enam nii palju kui varasemalt," sõnas Enden.

"Rääkisin üks päev ühe tuntud Venemaa spordiajakirjanikuga, kes ütles, et tal on alati olnud kõik spordipaketid televiisoris olemas, kuid nüüd ta järjest loobub neist, sest sporti lihtsalt ei näidata. Või kui näidatakse, siis on tegemist väga vähetuntud aladega, et millegagi ekraaniaega täita."

Kui kaua suudavad Venemaa tippklubid nagu CSKA või Zenit püsida enne kui nende sportlik tase hakkab teiste Euroopa tippudega võrreldes langema?

"Tase läheb igal juhul alla, sest sponsorite huvi vaibub. Samuti kui pole publikut, kes moodustab tuntava osa klubi eelarvest, siis ei saa osta selliseid mängijaid nagu varasemalt. Tuleb meeles pidada, et CSKA-suguse klubi esmane huvi pole tulla Venemaa meistriks, vaid ikkagi midagi enamat, kuid selleni jõudmine läheb üha raskemaks."

Lähitulevik näitab, kui kaua õnnestub Venemaa ja Valgevene sportlasi rahvusvahelisest spordielust eemal hoida, aga värsked arengud näitavad ilmekalt, et selles küsimuses ühtset rinnet hoida on spordiüldsusel paraku üha keerulisem.