Juttu tuli aga ka Jüri Vipsi käekäigust ning järgmisel aastal teist korda WRC-etapiks olevast Rally Estoniast.

Nimelt teenis Vips eelmisel nädalal F1 superlitsentsi ja viibis nädalavahetusel vormel-1 Türgi GP-l Red Bulli ja organisatsiooni teise tiimi AlphaTauri varupiloodina.

Kuidas oli autospordiliit Vipsi superlitsentsi saamisega seotud, millal sai selgeks, et midagi toimub?

Protsessist olime teadlikud ja omal vähesel määral püüdsime ka kaasa aidata, sellele aga selgelt suurem au kuulub siin Jüri aitajale Marko Asmerile, kes on tema karjääri eest kenasti hoolt kandnud. Eks nende ühise töö vili nüüd praegu ole, mille üle me siin kõik rõõmustame. Ma ikkagi ütleks, et ka varusõitja on juba midagi suurt, sest ajad on sellised nagu nad on, koorona võtab ja koroona ka annab. Ega sealsamas vormel-1 sarjaski on sel aastal üks sõitja juba viirusega stardist kõrvale jäänud ja juhus võib-olla teinekord täitsa ootamatu, ajalugu võib sündida selliste juuste tõttu väga kergesti. Ei taha kellelegi halba ja haigust kellelegi ei soovi, lihtsalt ütlen, et kõik võib olla võimalik ja juhtuda kiiremini, kui me seda arvame.

Teine suur nimi Eesti autospordis on Ott Tänak. Autoralli MM-sarja hooaeg on olnud rohkem kui keeruline – Belgia ralli jäi ka ära, nüüd hoitakse hinge kinni, et see hooaja viimane etapp – Monza ralli – ikkagi õnnestuks ära sõita, aga see pole ka veel kindel. Tänakul on küll õhkõrnad võimalused maailmameistriks tulla, aga sellist hooaega kindlasti keegi ei soovinud ega oodanud?

Seda kindlasti mitte, aga autospordis ei ole kunagi miski enne läbi, kui see pole läbi. Võimalused on olemas ja välistada ei saa midagi, enne kui hooajal joon all ei ole. Iseasi on see, et peame pöialt hoidma, et see viimane etapp üldse toimuda saakski. Uudised on sellised, nagu me nüüd kõik siin iga päev loeme. Miski pole kindel.

Autospordiliidule on see aasta olnud nagu sõit Ameerika mägedel – intriigid seoses Rally Estoniaga, siis kooronakriis, mis lõi kõik omakorda pea peale, siis ikkagi Rally Estonia, mis toimus ja veel MM-etapina ehk kõik justkui sai positiivse lõpplahenduse. Kui sellele aastale tagasi mõelda just alaliidu vaates, siis milline see aasta on olnud?

Täpselt selline nagu sa ütlesidki. Eks ta ongi olnud nagu Ameerika mäed, aga tahaks küll praegu öelda, et lõpp hea, kõik hea. Lõpp ei ole veel käes ja võib-olla veel paremaks läheb, aga seni ütleks, et head asjad on ju juhtunud. Rally Estonia on toimunud ja MM-etapina, väga hästi korraldatud. Selle kõige üle saame siin ainult üheskoos heameelt tunda ja ma usun, et oma kasu on sellest kogu autospordikogukond saanud moel või teisel

Kuidas tundub, kui puhtaks on õhk ikkagi saanud? Kas erinevad osapooled läbirääkimiste käigus ja selle eduka ralli korraldamisega on jõudnud sellisele tasandile, kus saab puhtalt lehelt see koostöö rahulikult jätkuda?

Ma tahaks uskuda, et saime selle lehe puhtaks tegelikult juba enne ralli toimumist. Saime oma vaated ühtlustatud ja töörahu koju toodud, nii et ütleks, et praegu on autospordiliit vaatamata oma pisikesele organisatsioonile üsna tegus ja toimekas ja kõik liigub, tahaks arvata, paremuse poole.

Kas sellised asjad võivad olla millekski ka head, et mingisugused asjad, millest varem pole ehk osanudki rääkida, räägitakse ära ja tulevikule mõeldes on selline keeruline aasta, paraku ka konflikte sisaldanud aasta, võib-olla hoopis kasulik?

No kindlasti on kasulik. Ma arvan, et igal juhul on  mõistlik erimeelsused ära lahendada, selmet need jätta igavesti settima kuhugi ja segama seda igapäevatööd. Kui neid erimeelsusi oli, siis tahaks öelda, et need said lahendatud ja sellest omamoodi on kõik võitnud.

Sügisel käis spordiajakirjandusest läbi uudis Eesti Autospordi Liidu struktuurireformist. Sellest, et midagi seal ladvikus on muudetud, midagi toimub. Palun räägi oma sõnadega, mis siis on nüüd teistmoodi alaliidu juhtimises ja kui fundamentaalne see muutus on?

Teistmoodi on alaliidu juhtimine üles ehitatud. Võtsime vastu uue põhikirja, millega muutus lihtsustatult öeldes varasemaga võrreldes see, et kui enne oli autospordiliidu igapäevane tegevaparaat peasekretäriga eesotsas, ütleme niimoodi, piloot autos, millel puudus rool. Rool oli juhatuse käes ja kui tahtsid pöörata paremale näiteks, siis pidid helistama või kirjutama juhatuse liikmete saama nende nõusoleku, et rool nüüd keerab paremale. Nüüd on see asi läinud vähe lihtsamaks ja loogilisemaks.

Juhatus ongi EAL-i palgaline tööorgan, kes langetab otsuseid, võtab vastutuse ja annab aru siis moodustatud volinike kogule, mis omakorda on siis meie liikmeskonna esindusorgan, teostab järelevalvet juhatuse tegevuse üle, käib vastavalt vajadusele koos ja hoiab silma peal. Nõustab, konsulteerib, kui juhatusel on selliseid keerulisemaid küsimusi igapäevatöös, mis vajavad nende tuge. Selles mõttes on see organisatsioon muutunud märksa paindlikumaks. Ja ma ütleks, et ka efektiivsemaks, saame kiiremini ja operatiivsemalt toimetada.

Ja juhatuse liikmetena tegutsevad praeguse seisuga igapäevaselt siis Kuldar Sikk ja sina, Janis Kaal?

Just.

Millised täpselt on selle volinike kogu ülesanded? Sa seda järelevalve institutsiooni mainisid. Seal on ju inimesi, kes Eesti autospordis on väga nimekad ja väga olulised.

Vastab tõele. Institutsioonina on nad üsna lühikest aega tegutsenud ja eks seda selles mõttes nende rolli kindlasti aeg lihvib siin ka paremini paika veel. Aga järelevalve kindlasti on kõige olulisem selle juures. Samas, ütleks niimoodi, et need inimesed, kes seal on, alustades hetkel ikkagi valitseva maailmameistriga, on igapäevaselt hõivatud oma muude tegemistega ja ega selles vaates nende vabatahtlikku panuse juures ülemäära palju nõuda ei tohikski. Sellele vaatamata nad on kõik tegusad inimesed.

Kui me siin juba Oti nimetasime, siis tema on ju selles mõttes eriti hea näide sellest, kuidas volinikul on võimalik panustada Eesti autosporti. Pean siin silmas kas või seda, kuidas Ott käesoleval aastal toetas meie noortesarja "Talendid rajale" oma näo ja nimega, oma panusega. Rääkimata sellest mõjust, mis see kohalikule autospordikogukonnale ja noortele sportlastele või siis tulevastele sportlastele annab, siis see panus oli nõnda suur, et seda märgati lausa FIA (Rahvusvaheline Autoliit – toim) tasandil ja Jean Todt isiklikult pidas vajalikuks oma tänu väljendada kirjalikul viisil. Selliseid asju märgatakse.

Sa ütlesid, et autospordiliit alaliiduna ei ole suur, aga tegelikult ju neid distsipliine, erinevaid autospordialasid, piirkondi, on väga palju. Kuidas õnnestub need kõik kokku tuua, nii et kõigi häält oleks kuulda, kui keeruline see ülesanne tegelikult on?

Kas ta keeruline on, aga kindlasti ta nõuab omajagu pingutust, sest, nagu sa ütlesid, meil neid distsipliine on tegelikult päris palju. Ja alaliidus igapäevatööle on meid seevastu õite vähe. Eks peame leidma võimaluse kaasata neid entusiaste, kes erinevate alade juures on ja püüdma nendega koostöös siis asju liikuma panna. Pean siin silmas alakomiteede tööd, kes tegelikult kureerivad erinevaid distsipliine alates sellest samast rallist ja lõpetades rahvaspordiga ja kõige muuga, mis sinna vahele jääb. Nende inimeste panus on hindamatu ja väga suur. Mida me siis alaliidu poolelt püüame omalt poolt teha, on see, et püüame neile pakkuda sellist raamistiku ja infrastruktuuri, mis sellele spordile tervikuna kaasa aitab. On see siis küsimus reeglites, tehnilistes tingimustes, tehnilise kontrolli varustuses, ohutuse jälgimises, läbirääkimistest riigiga või mida iganes, me püüame täita seda toetavat rolli seal.

Need probleemid, mis tekkisid sel aastal seoses Rally Estoniaga – osalt oli alaliidu seisukoht see, et alaliit peab vaatama laiemat pilti, ei saa võtta ainult üht distsipliini ja kogu ressurssi panna selle alla. See on igati mõistetav, aga samas, kas mingid prioriteedid tuleb ikkagi paika panna? See ei ole lihtsalt olemasolevate vahendite juures võimalik, et vaadata kõiki võrdselt ja proovida kõiki võrdselt toetada? Kui mõtleme kas või, kuidas alaliit järgmise aasta prioriteete seab?

No tõsi ta on, et kõige jaoks ei jätku. Aga rääkides prioriteetidest, siis ma ütleks, et me ei ole prioriteete seadnud nii väga distsipliinide põhiselt, vaid pigem funktsioonide põhiselt. Just need samad küsimused, mis meil on igipõliselt aktuaalsed, alustades turvalisusest, et see oleks tagatud võistlustel nii võistlejate endi kui pealtvaatajate, kui ka kui ka siis organiseerimisega hõivatud ametnike jaoks, lõpetades siis sellega… õieti, võib-olla peaksime asjad pöörama teistpidi, võib-olla alustades sellest hoopiski, et noortesport oleks meil jätkusuutlik. Saan siin näite tuua sellest aastast, kus meil on olnud kaks hästi edukate noortesarja, seesama "Talendid rajale", mida Ott toetas ja teiselt poolt "Noored roolis", kus oli ka üle ootuste kõrge osavõtjahuvi noortel. Järgmiseks aastaks on meil kindlasti paigas juba FIA-ga koostöös üks lausa globaalse haardega noorteprogramm mis võib päris uskumatu hüppelaua pakkuda kellelegi erakordselt talendikale noorele.

Sellised on need küsimused, millega me tegeleme ja kus meie prioriteedid on. Hakata siin ühte ala teisele selgelt eelistama… arvan, et seda vast ei ole mõtet teha. Võib-olla pigem on meie roll see, et püüame kaasa aidata nendele aladele, mis mingil põhjusel on võib-olla hetkel pisut pildilt kadunud. Kui me siin Jüri Vipsist alustasime, siis tundub, et ringrajal võiks meil olla kõik justkui praegu väga hästi, aga paradoksaalsel kombel on meil sel aastal olukord, kus me Eesti meistritiitleid ringrajal välja ei jaga, sest meil ei ole seal võistlusi, võistlejaid, klassegi. Need on need murekohad, kus püüame lahendust leida ja võib-olla need võtavad mingil hetkel isegi rohkem seda tähelepanu ja fookust kui, kui need alad, kus meil on kõik väga hästi.

Üks asi peagi lõppevast aastast, millega kõik spordisõbrad on indlasti kursis, on see kurikuulus registreerimistasu, millest Rally Estoniaga seoses väga palju räägiti. Sa võib-olla ütled nüüd, et see on nii spetsiifiline ja vähetähtis asi, et sellele keskenduda, aga ma pean siiski küsima – kas järgmisel aastal mõeldes on siin kõike selge, kriteeriumid on paigas ja sellist asja, nagu sel aastal juhtus, ei saaks enam juhtuda?

Selle asjaga on sel aastal muutunud nõnda palju, et vältimaks sellist, ma ütleks, pisut ebavajalikku avalikku diskussiooni, lahendasime neid küsimusi liikmeskonna sees. Juba augusti lõpus saatsime kõigile tutvumiseks välja 2021. aasta hinnakirja projekti. Sellele oli võimalus kahe kuu vältel anda tagasisidet, kriitikat, ettepanekuid ja ma pean ütlema, et ega ei tulnud ei üht ega teist eriti, mis ütleb, et küllap oleme selle hinnakirjaga tegelikult õigel teel olnud.

Küsimus ei ole ju nii väga selles, kas summad on suured või väikesed, küsimus on see, mida selle küsitava eest autosport vastu saab. Ja see on just seesama, et kui me räägime nendest funktsioonidest, mille täitmisel alaliit oma panuse annab ja peab kaasa aitama, siis ega ükski asi neist päris ilma vahenditeta ei sünni. Kui tahame, et meie sport oleks näiteks aus ja eeldatavalt võimalikult võrdse konkurentsiga, siis selle juures üks oluline faktor on see, et lisaks headele reeglitele on meil ka tubli ja võimekas tehniline kontroll. Aga ka see on asi, mida ei tee ilma materiaalse baasita. See on kõik asi, mis maksab.

Kui tahame, et noortesarjad toimuksid, siis on selge, et seal ei ole praegu seda erasektori huvi, mis selle täies mahus kinni maksaks. See on see koht, kus alaliit suunab siis vahendid tagasi sinna, et sport oleks jätkusuutlik, et saaksime neid noori inimesi ala juurde tuua ja nii edasi. Taasloome või täiustame siin ametnike ja kohtunike süsteemi, püüame jõuda sinnamaani, et nende koolitamine ja nende pädevuse tõstmine oleks samamoodi jätkupidev tegevus ja nii edasi.

Need on kõik need asjad, mis rohkem või vähem vahendeid küsivad, aga teistpidi olen päris kindel, et kui me seeläbi saame spordi paremaks, siis ongi see taastootev süsteem. Parema spordi juurde tahavad kindlasti kõik rohkem tulla, alustades võistlejatest, korraldajatest, lõpetades publiku ja sponsoritega. See on see, mille nimel töötame.

Ja ka järgmisel aastal autoralli MM-sarjas etapina kavas oleva Rally Estonia registreerimistasu on ka kõik selge?

Ma usun küll. Autospordikogukond on nõnda tugev küll, et ta oma vigadest on õppinud.

Sel aastal õnnestus Rally Estonia vaatamata lühikesele etteteatamisajale ja koroonakriisile suurepäraselt ära korraldada. Kuidas autospordiliit saaks järgmisel aastal seda kõike veel paremini enda kasuks tööle panna?

Ma vastaks nii, et autospordiliidu kasuks on kõik see, mis on Eesti autospordi kasuks ja selles suhtes on Urmo (Rally Estonia üks peakorraldajaist Urmo Aava – toim) oma meeskonnaga tegelikult väga suure panuse andnud. Seda kasu me oleme sealt kõik moel või teisel saanud. Alustades minu poolest sellest, et selle ala üldine populaarsus Eestis saab selliste suurürituste kaudu ainult kasvada. See omakorda aitab järeltuleva põlvkonna ala juurde toomisele kaasa. Kindlasti oleme tänu sellele üritusele ka rahvusvahelises autoliidus oluliselt märgatavamad ja paremal positsioonil ja püüame ära kasutada seda, et ka teiste distsipliinide suurvõistlusi siia Eestisse varem või hiljem tuua.

Me kindlasti ei alahinda vähimalgi määral seda, millise kogemuse on saanud need tuhanded korraldamisega seotud inimesed erineval tasemel, alates kohtunikest ja julgestajatest ja lõpetades tippametnikega. Hästi oluline on see, et see kogemus ja teave, mis selle ürituse korraldamise läbi on sündinud, ei jääks nüüd järgmist aastat ootama, vaid leiaks kasutust kogu autospordiüleselt kohalikul tasandil. Seeläbi paraneb meie üldine võistluste korraldamise tase ja kõik muu sinna juurde kuuluv. Selles mõttes autosport on kindlasti siit juba omakasu saanud ja kindlasti saab edaspidi veelgi, selles suhtes on kõik väga hästi.