Rutt Šmigun jõudis suusatajana omal ajal eakaaslaste maailma tipule väga lähedale. Rohkem kui millegi muu eest on ta suusatamisele tänu võlgu aga tutvuse eest vene poisi Anatoliga, kellest sai Ruti abikaasa ja kahe tütre - Kristina ja Katrini - isa. Ruti enda karjäär jäi küll soiku, aga jäägitu pühendumine spordile tõi perekonda lõpuks ikkagi need kõige uhkemad autasud - kaks Kristina kuldmedalit Torino olümpialt.

Edu tõstis kogu pere pikkadeks aastateks avalikkuse ette, aga "Käbi ei kuku..." saade uuris, mis toimus n-ö "kaadri taga". Missugune nägi välja suusaperekonna teekond eesmärkide saavutamisel, kuidas mõjutas see suhteid ja omavahelist läbisaamist, kuidas mäletatakse eredamaid hetki lapsepõlvest ja mis on olnud õppetunnid.

Rutti teist tütart Katrini saates ei olnud. Küsimusele, millega Katrin praegu tegeleb, vastas Rutt: "Katrin elab oma perega Norras, tal on kaks last - tüdruk 12, poiss 8." Kristina tunnistas, et õega nad väga palju ei suhtle, aga sidepunktiks on ema, kes vahendab tütarde elu kolmnurgana.

"Väga vähe suhtleme Katriniga. Tal on hommikul vara ära minek ja hull töö, mis nõuab hiliste tundideni tegemist. Sellist aeg ei ole lihtsalt. Sellisel hetkel, kui tal oleks aega, siis mina juba magan. Ma ei ole üldse nii ööinimene nagu tema," rääkis Kristina.

Kuigi Katrin ja Kristina on omavahel õed, siis suusaradadel olid nad ikkagi konkurendid. Kuidas see mõjutas nende omavahelist suhtlemist. "Arvestades seda, et ta oli vanem õde ja tavaliselt trennides märkimisväärselt tublim kui mina, siis tõi isa teda mulle pidevalt näiteks," kirjeldas Kristina. ""Vaata Katrinil on juba kõik valmis", aga motivatsioon oli hästi tugev. Parimat treeningkaaslast annab otsida, ta oli kohutavalt sihikindel. Halva enesetundega viimane ring tegemata jätta ei tulnud kunagi kõne allagi. Katrinil puudus mõnikord võime lasta asjadel minna. Mina olen selle emalt saanud. Põdemist ja negatiivsesse kinni jäämist on mul vähem. Katrin suutis end hävitada nende halbade mõtetega."

Enda lapsepõlvele mõeldes meenuvad Rutile aga Supilinn, munakivitänavad ja nartsissid. "Mul on meeles oma sünnipäev, 4. mail. Midagi luksulikku polnud, aga öökapi peal olid alati nartsissid, kui silmad lahti tegin," meenutab Rutt, kelle ema töötas Ruti kooli minekuni salaja kodus õmblejana ja isa leivakombinaadis. Hiljem läks Ruti ema tööle klaasivabrikusse. Sealne töö näis aga nii raske, et Rutt otsustaski end hoopis spordile pühendada.

"Mulle meeldis kõik see, mis tegin. Mu esimene treener oskas kõike mänguliseks muuta. Hiljem hakkas tõsisem treenimine peale," rääkis Rutt. "Lapsepõlve mahtus veel kool, mis oli väga tähtis, sest vanemad olid hästi nõudlikud. Kui midagi unustasid, siis jooksid kümme minutit läbi lume koju tagasi. Sellel ajal oli kord ja ei saanud riideid enne kätte, kui tunnid läbi olid, aga hirm kannustas. Halbu hindeid ei tohtinud olla, sest siis pidi treeninguid vähemaks võtma."

"Emalt olen ma selle viha saanud. Näitamine nendele, kes on kehvasti öelnud, kes ma tegelikult olen," lisas Kristina. Ema Rutt oli algul vastu, et nende tütred suusatama hakkavad. "Kui sina (Kristina) hakkasid sporti tegema, siis öeldi, et vanemate unistus jäi täitmata, aga tegelikult mina olin nii vastu, et nad hakkavad suusatama. Ma ütlesin, et see on nii raske ala, mille jaoks? Lapsed tegid kõiki asju, olid sportlikud, aga siis, kes seal Tähtvere spordipargis meile vastu kõndis? Jälle see Herbet Abel. Ütles, mis te siin, tulge sinna Oa tänavasse. Läks esimene ja teised järgi. Keegi ei ole neile öelnud, et nüüd suusatage. Ilmselt see Abel oli see, kes andis neile edasi seda suusatamist," ütles Rutt.

Kuula Ruti ja Kristina meenutusi edasi Vikerraadio saatest "Käib ei kuku...".