Tanel Kangert lapsepõlvest: mul ei ole olnud aega teismeline olla ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Sten Teppan

Pärit tasaselt maalt on profirattur Tanel Kangert murdnud end maailma parimate mägironijate sekka. Vikerraadio saade "Käbi ei kuku..." kutsub kuulama lugu sellest, miks heade hinnetega viks ja viisakas Vändra poiss eelistas sportlase elukutset ajakirjaniku omale. Küsimusi küsis Sten Teppan.

Koos Taneliga aitab vabadusi ja valikuid meenutada ema Anne, keda paneb natuke imestama, et pojast sai profisportlane. Kangertite peres kasvas kolm last, kellest Tanel on kõige noorem. Õde Nele elab hetkel Tallinnas ja on praegu lapsega kodus. Keskmine õde elab ja töötab Inglismaal ning kasvatab last. "Me saame aastas üsna harva kokku nii, et kõik on koos," tunnistas Anne ning lisas, et Taneli ja kõige vanema õe vahel on vanusevahet kolm aastat.

"Ma arvan, et ma olin pigem mängukaaslane ja õppematerjal vanemale õele, kes oli hästi arukas tüdruk. Kuueaastaselt luges ta juba pakse raamatuid. Ta tahtis mulle kõiki neid teadmisi edasi anda. Eredalt on see meelde jäänud, kuidas Nele üritas mind hästi varakult õpetada," meenutab Tanel suhteid õdedega oma varases lapseeas. "Ma ei oskagi öelda, kust minu lapsepõlvemälestused algavad. See võis olla lasteaias, kui me kolisime oma majja. Vanemad elavad siiani Vändras ja ma olen ise samuti siiani kohutav Vändra fänn. Seal on hea elada ja mul on ääretult hea meel, et seal on töökohad, gümnaasium ja elukeskkond on samuti turvaline."

"Taneli isapoolsed vanemad on Vändrast pärit. Ta kolis algul tööga seoses Ida-Virumaale, kuid seejärel tagasi Vändrasse. Mind võeti kaasa Türilt, kuid olen kasvanud Tallinnas Nõmmel. Minu lapsepõlv on olnud väga turvaline - kindel kodu, head vanemad ja vend. Mäletan suurt lund ja metsa üle tee, roheline ümbrus ja vaikus. Minu lasteaed oli väga kaugel ja hästi on meeles igahommikune rongiga sinna sõitmine ja koju tagasi tulemine," rääkis Anne enda lapsepõlvest. "Ema oli raamatupidaja ja isa oli ehitusmees. Ta rohkem juhatas vägesid, kuid oli võimeline maja viimse kivini valmis ehitama. Joonestuslaud oli meil kodus tavaline asi ja mulle hirmsasti meeldis vaadata, mis ta teeb seal. Vend oli minust nii palju noorem, et ühist mänguaega meil ei olnud. Pidin teda rohkem hoidma ning ega ühele seitsmeaastasele see eriti ei meeldinud."

Mida mäletab Tanel oma emapoolsetest vanavanematest? "Tänaseks on ainult mälestused, aga õnneks koht on olemas. Õde elab siiani vanaema-vanaisa vanas korteris, mis on äärmiselt tore. Vanaema ja vanaisa juurde minek oli alati eriline. Kõige rohkem meeldis mulle suvilasse minna, mis oli Väänas. Kui meid sinna viidi, siis me jäime sinna kaheks nädalaks kindlasti. Vanaema sai meiega imehästi hakkama. Mul on need maitsed ja toidud siiani meeles. Ma ei osanud suvel paremat asja tahtagi, kui kurgi-tomati-koorekaste, värske salat, värske praekartul ja sinna peale tilli koduaiast, kasvuhoonest veel viinamarjad - tänaseks ei ole ma neid maitseid enam kuskilt leidnud," meenutas Tanel.

Anne jätkas: "Minuga hakkama saamine ei olnud vanematel kindlasti raske. Rääkides minu lastest, siis nad hoidsid ise nii palju kokku ja said alati aru, kui midagi on tehtud. Tanel hüüdis alati, kui midagi oli korda saadetud, et teeme ruttu kalli. Me ei saanud temaga nii enam riielda ju. Minu puhul oli aga nii, et hästi kindlad reeglid olid paigas, millele pidi alluma. Linnatingimustes on see ilmselt põhjendatud. Meelde on jäänud hirm, kui tulin mõnikord hiljem koju."

"Taneli isaga kohtusime EPA-s. Oleme kursusekaaslased. Kokku saime paar aastat peale seda, kui kursuse juba lõpetanud olime. Enda unistusi laste peal oleks olnud välja elada vale, nad pidid ise oma tee valima. Profisporti päris välja jõudsin imestan ma küll, kuid seda, et ta on liikuv ja võimekas, see ei üllata. Ta ei suutnud ka väiksena paigal seista. Kõik käis tempoga või jooksuga," rääkis Anne.

Mida mäletab oma lapsepõlvest Tanel? "Üldiselt on mul hea mälu, mis selekteerib negatiivse välja. Kui me paneelmajas elasime, siis mäletan, et mu esimesel rattal oli üks pedaal kiiluga, millega ma hõõrusin oma hüppeliigest, mis oli mul suvi läbi lõhki ja verine. See ei paranenudki ära ja siiamaani on mul armid sellest. Järgmine pilt on sellest, kuidas kõik läksid Tootsi ujuma ja mind jäeti üksi koju. Ma ise julgustasin neid minema, aga üks hetk ma taipasin, et ma olen üksi pimedas ja ma panin korterist välja. Olin sisetrepi peal ning nutsin ja nuuksusin. See ei olnud trauma, aga see jäi kuidagi meelde - see üksi olemine, kui ma olin lubanud tugev olla, aga see ei kukkunud nii välja," ütles Tanel.

Anne aga kiidab nooruspõlve Tanelit väga: "Tanel on üks tore poiss olnud. Ta ei ole otsinud kunagi endast vanemaid autoriteete. Ta teab ise, mida ta tahab. Sõbrad on alati ümber olnud."

Lasteaiast mäletab Tanel söömisi ja peatraumat: "Mulle anti süüa alati topelt ja ma pistsin kõik nahka. Ma ei ole kunagi valiv olnud. Lasteaias oli väga tore, aga paar traumat on meelde jäänud. Sain seal paar peatraumat, mis on mind hiljem mõjutanud. Söömine on mulle alati meeldinud. Hiljem koolis oli meil klassis kaks Tanelit. Üks oli väike Tanel ja mina olin suur Tanel. Ma olin noorena pikem, kui täna arvata võiks. Peapõrutusest – mängisime lasteaiahoovis, kuhu oli ehitatud puust veoauto. Ronisime katusele ja kui taibati, et autol ei ole nelja kojameest vaja mängida, siis togiti mind sealt alla. Nii ma pea ees kukkusingi ja olin kümme pluss päeva haiglas. Mäletan siiani, kuidas terve rühm mind tagasi ootas.

"Sel hetkel tundus olukord tõsine. Arstid ütlesid, et kõik läheb mööda, aga peab rahu andma," jätkas Anne. "Taneli jaoks oli keeruline lihtsalt rahulikult lamada. See oli selline tõeline rahuhetk. Saan aru samuti lasteaiatöötajatest. Nad jälgivad neid, kes ringi jooksevad, aga kui üks poiss on katusel ja lamab rahulikult, siis ei oska arvata, et ta võib sealt alla kukkuda. See oli suhteliselt madal, aga maa oli kõva. Üsna süütu olukord."

Tanel jätkas: "Mul ei olnud kunagi vaja otsida tähelepanu. Muidugi on asju, mida ma oleksin võinud mitte teha [nooruspõlves]. Lollusi ja kiusamisi tuli ikka pundiga ette. Väikesed asjad, mis teistele võisid hinge jääda, aga mul ei olnud vaja otsida tunnustust. Siiamaani tean, et ma saan kõigega hakkama, mis ma endale eesmärgiks sean. Need on realistlikud, aga samas parajad porgandid. Ma leian alati kõrvaltee, kuidas jõuda sihini."

Kas Tanelil on meeles ka noorukiea tujutsemised? "Mul ei ole olnud aega teismeline olla. Ma olin teismeline ainult vanuse poolest. Ma olin väsinud, mul ei olnud energiat. Mu kondid valutasid võistlemisest ja treenimisest. Ma sain võib-olla isegi liiga vara oma fookuse paika. Mingid lollused on võib-olla parem mõnes teatud vanuses ära teha. Esimene täishooaeg ratturina oli mul 12-aastasena," meenutas Tanel.

Tanel käis lisaks treeningutele ka esimeses neljas klassis muusikakoolis. Rattur tunnistab, et tegu oli tema elu kõige kiirema perioodiga. Kui rääkida esinemistest, siis tunnistas Tanel, et närv oli ikka sees. "Pulss läks väga kõrgele. Vaadake minu viimase aastate meeskonnapilte. Kui on võimalus valida kohta, siis ma ei seisa kunagi esireas. Ma lihtsalt ei tunne, et mul on vaja kuidagi ise püünele ronida. Ma tean, et ma jõuan nii või naa pilti, aga ma ei ole kindlasti see, kes igal pool rind ees peab pildil olema."

Ka õppeedukus on Tanelil alati hea olnud. "Üheksandas klassis oli mul selge eesmärk, et tahtsin saada keskmiseks hindeks 4,5. See garanteeris mulle Vändra gümnaasiumisse sissepääsemise ilma eksamiteta. Ma ei täitnud oma eesmärki, sest hindeks tuli 4,45," lisas Tanel, kes vaidleb vastu, et rattasõit on nüri tegevus. "Minu meelest on see ala, mis pakub kõige rohkem väljasolemise aega. Me näeme nii palju. Need lõhnad ja tajud on hoopis teised. Mulle meeldib rattaspordi juures kõige rohkem avastamise rõõm. Minu jaoks juba uue tee leidmine on avastus. Meil oli hea treener ka, kes suutis teha kõik mänguliseks. Me ei pidanud kunagi tunde taga ajama ja tulemusi tooma. Treener ütles, et ta ei tahagi, et meist kõigist tippsportlased saaksid, vaid normaalsed inimesed. Põnevus peab jääma ja võrreldes ujujatega, siis minu meelest müts maha. Rattasõidus vaatan üks hetk sinist taevast, teine hetk tuleb vihma, olud on nii vahelduvad."

"Ma ei ole sadulasse sündinud ja ammugi mitte sportlaseks. Järjest enam ma imestan, et ma seda siiani teen, sest mul on olnud elus nii palju muid võimalusi ja need kõik on mul siiani veel ees. Mitmekülgsus on mind aidanud. Isa alati toonitas, et talvel teeks suusatamist ja jooksmas käiksin. Minu trumbiks oli mitmekülgsus," ütles Tanel.

Anne lisas: "Meie ei ole talle näpunäiteid ette andnud. Aga kui ta läks Otepääle ja sealt juba Prantsusmaale, siis tundus küll, et nüüd nii vist ongi. Tanelil olid eeldused teha ka muud. Ei olnud nii, et sport on kõik. Sporti saab teha vaid teatud eas, õppida saab ka hiljem. Selles mõttes ei ole midagi kadunud."

Kas Tanel muretses amatöörratturiks minnes, et raiskab tähtsaid aastaid oma elust? "Ma ei olnud proff näpud püsti. Ma igal aastal mõtlesin, et kui nüüd peaks see tee ära lõppema, mis ma siis teeksin. See mõte oli kogu aeg peas, aga nüüd viimasel ajal olen rahulikumaks jäänud. Olen õnnelik, et mul on niigi pikalt olnud võimalus sõita sellisel tasemel, mida paljud vaatavad vaid ekraanilt. See on minule nii omane keskkond."

"Mind on alati tõmmanud finantsmaailm. Koolis pidi näiteks tooma oma lemmiklugemise kaasa ja siis ma viisin Äripäeva, sest see on mulle tõesti alati meeldinud. Matemaatika on mul nõrk, aga maailmapilt on mul lai ja sellega oskan seoseid luua. Kui ma poleks uuesti profiks saanud 2010. aastal, siis ma oleks ülikooli astunud. Kaalusin ka ajakirjanduse õppimist," tunnistas Tanel.

"Püsivalt läksin kodust ära, kui ma olin 16. Üsna noorelt. Sõber Rein Taaramäe tuli minuga samal ajal kooli [Audentese Spordigümnaasiumi Otepää filiaali] ja meil oli üsna lihtne kohaneda. Mõne kuuga saime aru, et lihtsam on nädalavahetusteks kooli jääda. Sõitsime talvel 4-5 tundi järjest. Teised reisisid reedel koju ja pühapäeval tagasi, meie kasutasime seda aega teisiti ära. Väiksed külateed said seal väga selgeks."

2006. aastal siirdus Tanel Prantsusmaale amatööriks. Kui raske on see teekond? "Siit Eestiski on viimase 20 aasta jooksul palju poisse, kes on läinud Prantsusmaale amatööriks, aga väga paljudele ei ole see lihtsalt sobinud. 19-aastane ei ole tihti küps elama võõras keskkonnas üksi ja tegema õigeid otsuseid. Mina maandusin esimesel aastal ühe teise poisiga koos ühte klubisse. Tema läks peale kevadet ära. Hästi kiirelt tuli teha kahte asja. Tulemusi, et klubi sind hoiaks ja teiseks keel selgeks saada. Amatöörina õpid elu rohkem, kui Eestis olles. Kõigega tuleb ise hakkama saada," rääkis Tanel. "Esimese suurema sissetulekuga ma tundsin, et ka ootused on kasvanud. Mida paremaks leping läks, seda paremaks pidin ma saama. Rattasõidus, nagu igal pool elus, saad sa täpselt selle, mida sa oled väärt."

Täna on Tanel abielus Silviaga ning neil on kaks tütart - nelja ja poole aasta vanune Johanna ning kümnekuune Astrid. "Silmarõõme oli mul varem ka, aga esimene, kes päriselt jalust rabas, oli Silvia. Temaga kohtusime 2010. aastal peale Tartu GP-d, mille ma ära võitsin. Õhtul oli järelpidu Atlantises ja seal oli üks tüdruk, kellega sattusime tantsima ja siis meil tekkis hetkega klapp. Väga orgaaniliselt ja normaalselt läks see oma teed."

"Selle pere eelis on see, et mõlemad on rattaspordi taustaga," lisas Anne. "Silvia tegi ise ka kunagi tõsiselt rattasporti ja teab, mis see endaga kaasa toob. Muidugi kõrvalt vaadata ja olla kahe imepisikese lapsega kodus kuude viisi ja saada kõigega hakkama – see ei ole lihtne."

Tanel jätkas: "Me sisendame ise ka endale, et see pull ei kesta igavesti. Ma olen oma karjääriga kindlasti oma viimases kolmandikus. Inimestena on meid aidanud koos olla see, et me ei räägi vabal ajal spordist. Võiks eeldada, et me räägime ainult rattaspordist, kuid see teemade ring on palju laiem. Üksi hakkama saada ei ole lihtne. Kui kaks last korraga haigeks jäävad näiteks ja kuskile ei ole võimalik minna, siis vahepeal on selliseid raskeid hetki, aga murdumisi ei ole ette tulnud. Peame olema tänulikud neile, kes on meie ümber."

Isaks saamine on muutnud Tanelit ennastki. "See paneb kogu karjääri ja võib-olla senise tulevase elu teise perspektiivi, aga me oleme ka mõelnud, et me ei taha elada elu vaid laste jaoks. Me ei tohi oma ambitsioone ja soove unustada. Tean, et Silvia tahab minna edasi õppima ja me peame leidma võimaluse, kuidas ta saab seda teha."

Toimetaja: Liisi Alamaa

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: