Hilja kasvatas Martini üles valdavalt üksinda. Olles Martini isaga koos elanud 18 aastat, läksid nende teed siiski lahku, kui Martin oli saanud kolmeseks. Kui Martin läks esimesse klassi, leidis Hilja endale uue elukaaslase - meremehest lese, kes oli enamasti merel. Martin tunnistab, et isast puudust ei tundnud ning trennis leidis ta endale teise isa treeneris, Andres Sõbras.

"Ta oli väga kaitsev, ei lubanud teistel meid kritiseerida. Kui mõni teine treener kritiseeris meie tegemisi, siis see tehti pihuks ja põrmuks," rääkis Martin intervjuus Vikerraadiole. "Olime Andresega Peterburi turniiril 12-aastasena, ta oli toona meiega üksi ja süüa ei olnud eriti saada. Käisime läbi Peterburi sööklaid ja kõik olid kinni või kausid tühjad. Sõber tagus siis uksele ja nõudis süüa ning lõpuks saime oma kotletid kätte. Sama oli ööbimisega. Ta jäi silma meie eest kõva võitlejana."

Martin lisas, et kõik treeningul käinud poisid koondas Sõber 49. keskkooli, kus ta ise oli kehalise kasvatuse õpetaja, sest nii sai hommikuti enne tunde trenni teha. "Nii palju, kui ta sai, nii palju aitas kõiki," lisas Martin.

"Käbi ei kuku..." saates arutlesid Martin ja Hilja ka selle üle, millal Martin kasvu hakkas viskama ning millised probleemid teda siis kimbutasid. Lisaks rääkis Hilja, kuidas ta Martini dressidele pidi vahejuppe õmblema, et need pojale parajad oleksid. "Kas kunagi tuleb selline aeg ka, kus ma saan parajad riided omale," oli Martin nooruspõlves emalt küsinud.

Martinil on ka vanem õde, kes füüsiliselt erineb Martinist, kuid iseloomud on lastel sarnased. "Nad on mul mõlemad sellised heakesed," kinnitas Hilja, kelle enda lapsepõlv oli karm. "Mu isa oli kaevur enne seda riigimuutust, ema suri, kui ma olin 2,5-aastane," jätkas Hilja. "Isa oli Saksa sõjaväes ja viidi Venemaale, kui olin viiene ja siis hakka minu mööda tädisid rännak - kes parajasti enda juurde võttis ja 13-aastaselt jõudsin Tallinna isa õe juurde, kus tundsin, et elu on päris tore."

Hilja tunnistas, et oli aegu, kus ta käis nurga taga nutmaski, et miks tal isa ei ole. Kuni 13. eluaastani tundis ta, et elu on karm, et ta on ülearune ja talle tehakse justkui liiga. "Tallinna tulles oli selline periood, kus lõpetasin 7. klassi ära ja tahtsin kirurgiks saada, see oli mu südamesoov. Tädid võtsid kokku ja arutasid, aga kuna meil raha ei olnud, siis ülikooli ei saanud lubada. Nad ütlesid mulle, et õpi amet, mis leiva lauale toob. Ei osanud mõelda, mis tahan ja seejärel üks leidis Tallinna Kaubandustehnikumi - hea ligi koolis käia ja arstid tegelikult teenivad nii vähe ja vastutus on nii suur, kaubandus on parem. Läksin vastumeelselt seda õppima. Mõtlesin, et kukun läbi, aga ei, sain sisse."

Hilja õppis igalt tädilt midagi, kuid peamised märksõnad on ausus, puhtus ja kõigi tööde tegemise oskus. Vikerraadios rääkis Hilja lähemalt, milliste pahategudega ta hakkama sai ja mille eest teda karistati. Üks neist kõlas nii: "Tädi andis mulle kommiraha, kuna ta kuulis, et Kose poodi tulid müüki padjakommid, need olid kõige odavamad ja palus osta neid ühe kilo. Läksin jooksuga poodi, aga need olid juba otsas. Mõtsin, mis teen ja jäin leti ette seisma. Müüja küsis, kas sa tahad kommi? Jaa! Tema vastu, et millist ma sulle annan. Andis šokolaadikomme selle raha eest. Sain väikese tuutu, aga oli vaja terve kilo. Terve kodutee mõtlesin, et mis must nüüd saab. Tädi tiris mind juustest ja pani nurka ja ma olin valmis ka keretäieks. Ma nii püüdsin teha kõike hästi ja natuke rohkemgi."

Martin rääkis seejärel, et korvpalli mängida ja profileiba teenida tahtis ta juba varakult ja palju muud enda ümber lapsepõlves ei näinudki. Selline soov tuli teiste mängude vaatamisest, sest Andres Sõber viis neid tihti Kalevi Spordihalli teistele kaasa elama. Martin avaldas veel, et paljud ei uskunud, et ta võiks korvpalluriks saada ja see sisendas talle üha enam motivatsiooni. Martin rääkis saates veel, kuidas ta välismaal treeninglaagrites käis ja kuidas ema teda alati kodus akna peal ootas.