Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.

Šmigun-Vähi rääkis, kuidas ta läbis 98% täpsusega õige vastuse andva valedetektori testi

{{1392835859000 | amCalendar}}
Foto: Pealtnägija Facebook

Päev enne Sotši olümpiamänge lõhkes uudispomm, kui Kristina Šmigun kinnitas meedias levima hakanud kõlakaid, et tema kaheksa aasta eest, Torino olümpial antud proovist leiti keelatud ainete jälgi.

Ametlik menetlus on alles pooleli, aga endine suusakuninganna on teadaolevalt esimene olümpiavõitja, kes tegi oma süütuse – kui mitte juriidiliseks siis vähemasti emotsionaalseks – tõestamiseks valedetektori testi.

Ehkki Šmigun ei anna advokaatide nõuandel enne protsessi lõppu intervjuusid, tehti Pealtnägijale pärast pikki läbirääkimisi erand, et kergitada saladuskatet, kes, kus ja kuidas testis, kas meie „Kiku“ valetab või räägib tõtt.

Dopingukahtluse alla langenud suusakuninganna on teadaolevalt ainus olümpiavõitja, kes sellises olukorras nõustus valedetektori alla minema. Vähemasti Eesti spordis on see pretsedenditu lugu.

„Minuga võttis ühendust, kui ma ei eksi, kliendi mees, kes uuris kas me oleksime võimelised neile oma teenust osutama. See oli väga ebamäärane, aga kuna see oli väga ebamäärane, oli see väga põnev,“ ütles valedetektori spetsialist Howard Temple.

„See protseduur on selline, et kui sulle juba need klemmid kõik külge pannakse, ütleme nii, et ebamugav tunne tuleb,“ kommenteeris Šmigun-Vähi. „Ja kui sul hakkab see pitsitama juba siit (näitab käsivarrele), siis ma tundsin, kuidas mul pulss hakkas tõusma. Isegi oma nime öeldes ma tundsin, et mul kõrvades juba tuksus kuidagi. Sest see ei olnud, see ei ole tavapärane lihtsalt, et me vestleme siin, see on nagu teistmoodi. Ütleme, kõik need igasugused klemmid, mis sul need juhtmetega küljes on, see juba tekitab nihukese äreva tunde. Ma olin ärevuses küll. Ma olin ärev, kui ma seda tegin.“

Kõik asjaosalised ei väsi kordamast, kui suur erand need kohtumised on. Tingimus intervjuuks endise tippsuusataja ja talle valedetektori testi teinud spetsialistiga on, et me ei puuduta ühtegi juriidilist ega meditsiinilist detaili, mis võiks segada võimalikku ees seisvat õigusvaidlust Rahvusvahelise Olümpiakomitee ja Antidopingu Agentuuriga. Enne rohelise tule andmist, vaatab küsimused üle isegi sportlast esindav Šveitsi advokaat. Selle draama peategelane ise, keda nädalalõpul Palm Beachis kohtame, näib aga pingevaba, rõõmsa- ja teravmeelne ning tahaks enda sõnul rääkida palju rohkem kui praegu saab.

"Mõtlesin algul, et mingit pulli tehakse"

Esimene ja üsna ilmne küsimus on, et miks me kohtume praegu sinuga siin Ameerikas, mida sa siin teed? „See oli sihukene meie pere plaan, väike investeering tulevikku. Kuna mul lapsed veel ei käi koolis, siis otsustasime, et selle kooliaasta, alates septembrist kuni maikuuni oleme siis siin, veedame aja, et lapsed saaksid õppida inglise keele selgeks.“
See on see tähendab ajutine, te ei seo oma tulevikuks pikemaks Ameerikaga? „Ei, kindlasti. Kindlasti mitte.“
Ja oleme selged, sellel ei ole nüüd mitte midagi pistmist nende probleemidega, mis momendil horisondil on? „Ei, kindlasti! Kindlasti mitte. Ei ole.“

Viieaastase tütre ja kaheaastase poja ema lahkus tippspordist kolm aastat tagasi. Tema särava karjääri vaieldamatu tipp oli 2006. aasta Torino olümpia. Kaks kulda võitnud eestlanna oli nende mängude suusakuninganna ja tema aupaistes kümblesid nii VIP-id kui lihtsad kaasmaalased. Šmigun läbis juba toona mitu dopingukontrolli ning miski ei viidanud, et just sealt tõusevad tema kohale pilved. Torinos võeti sportlastelt 1200 dopinguproovi, mis külmutati ja millest läks nüüd, aastaid hiljem järelkontrolli, kus kasutati moodsamaid meetodeid, ametlikult kinnitamata andmetel 350. Nii palju kui seni lekkinud, avastati neist „halb analüütiline leid“ ainult ühel sportlasel – eestlannal. Uudis jõudis Eesti Olümpiakomiteesse ja sportlase endani juba detsembri alguses.

„Ma ei saanud aru, mis keiss on, ma mõtlesin algul, et mingit pulli tehakse. Mis jama on?“ kostis Šmigun-Vähi. Eestis teadis negatiivsest leiust Šmiguni A-proovis ainult neli inimest – peale sportlase enda tema abikaasa ja EOK tippjuhid. Teemasse ei pühendatud isegi Kristina isa ega ema. Nii otsustati, sest see pole Šmigunil esimene kord säärases olukorras. 2002. aastal, vahetult enne Salt Lake City olümpiat avastati tema A-proovist samuti keelatud aineid. B-proovi kontrollimisel selgus aga, et labor oli teinud vea, analüüsides Šmiguni proovi kui meesterahva oma. Paraku enne lõpliku selguse saabumist uudis lekkis ja tekkis ažiotaaž, mis lõi Šmiguni moraalselt rivist ja luhtas olümpia.

Nüüd loodeti seda vältida. Kaks kuud hoiti halba uudist vaka all, lootuses, et tegu on taas veaga, mille B-proovi kontrollimine kõrvaldab. Siis saanuks elu edasi minna, nagu midagi poleks juhtunud. Õnneks või kahjuks lekkis info ROK-ist Vene meediasse ja päev enne Sotši olümpiat oli Šmigun sunnitud ise tegema avalduse. Uudiste otse-eetris vaatas 36-aastane olümpiavõitja ning maailmameister rahvale silma ja kinnitas, et pole dopingut tarvitanud.

„Vaat, kõige hullem, ma paneks inimesed korraks võibolla ühte olukorda. Mõelge, et kui teid süüdistatakse mõrvas, väidetakse, et te olete selle sooritanud kaheksa aastat tagasi. Aga te ise teate, et te ei ole seda teinud. Ütleme, et see mõte, et hakata üldse seda valedetektori testi võtma, see tuli ka mulle ainult sellest, et kuidas oleks mul võimalik veel lihtsalt paljalt oma sõnale, mis ma praegu ütlen, vaatan kaamerasse ja ütlen, ma ei ole tarvitanud midagi, et kuidas ma sellele kinnitust saan. Ja siin samas trenni tehes, joostes, ma hakkasin mõtlema, et ma peaksin tegema valedetektori testi. Valedetektorit kasutatakse palju... kuidas sa tõestad eitust? Kuidas sa tõestad, et sa midagi ei teinud? Paljud otsivad kedagi, kes sooritas midagi, kuid paljudel puhkudel tahavad inimesed tõestada oma süütust milleski."

Ja siin tuli mängu Howard Temple. 66-aastane Temple on valepaljastaja ametit pidanud 41 aastat, sellest 20 aastat politsei konsultandina, ja teinud enda sõnul üle 10 000 valedetektori testi.

Tema perefirmat Accredited Polygraph Services kasutavad nii politsei kui advokaadid kriminaalasjades, aga ka näiteks firmad töötajate taustakontrolliks ja isegi abikaasad, kes kahtlustavad partnerit truudusetuses. „70-80-aastased inimesed, kes on elanud koos 50 aastat, on soovinud teada, kas nende kaasa pettis neid 50 aasta eest. Nad on sellega elanud, suutnud sellega enam elada ega tahtnud hauda minna, arvates, et nende kaasa pettis 50 aastat tagasi,“ ütles Temple.

Testitavad teavad täpselt, mida neilt küsitakse

Võib see olla, et ükski olümpiavõitja ei ole varem sellises olukorras valedetektori testi teinud? „ Ma ei ole nii väga kuulnud, et keegi oleks ju... tegelikult on ju väga paljusid sportlasi, keda on süüdistatud, ma ei tea kedagi, kes oleks läinud ise vabatahtlikult seda tegema,“ lausus Šmigun-Vähi.

Kui palju oli neid, kes ütlesid – ei tea, kas maksab? „Ma küll ei näinud nagu selles suhtes... Kes teadsid seda infot, nemad andsid ainult rohelist tuld, et nemad keegi ei olnud kuulnud ega näinud, et keegi tahaks ise vabatahtlikult minna siis valedetektori testi tegema. Ja muidugi nad väitsid, et kui sul midagi karta ei ole ja sa tead, millega sa siis, aga palun, mine. See on ainult sinule hea. Kõige olulisem ongi see, et ega ma ei teinud seda selleks, et nüüd kuulutada kusagil. Ma tegin seda iseenda pärast, ma tegin seda oma pere pärast ja nende lähedaste inimeste pärast. Et minu sõnal oleks veel ka jõud taga.“
Kas sul ei olnud hirmu, et see valedetektori test on selline natuke tundmatu ja see teadus selle taga ei ole võibolla kõige kindlam pehmelt öeldes, et kas ikkagi on hea mõte seda teha? „Ma lihtsalt mõtlesin, et ma räägin... mina lähen testi tegema ja ma räägin nii, nagu asjad on. Ja see oli ainukene asi, mida mina mõtlesin!“

Temple: „Me istusime maha ja ma sain põhiinfo – nimi, sünnikuupäev, info selle kohta, mida ta teeb, mida ta püüab lahendada. See on, mida mul on tarvis teada.“

Šmigun-Vähi: „No põhimõtteliselt oligi, et mille pärast ma seda testi üldse tahan teha, et miks on selle põhjus.

Temple: „Enne testi tegemist vaadatakse kõik koos üle. Nad teavad täpselt, milliseid küsimusi neilt küsitakse. Nad peavad seda teadma, et nad saaksid neile küsimustele keskenduda. Nad ei tea üldse, millises järjekorras neid küsimusi küsitakse, aga nad teavad, mis küsimused on.“

Šmigun-Vähi: „Kõik küsimused arutatakse ilusti läbi, põhimõtteliselt kõik. Kusjuures sina ainult tahad teada mingisuguseid asju, aga testi läbiviija kõik küsimused koostab ise. Nii et sina ei saa ühtegi öelda, et kuidas sina tahad, et küsimust küsitakse, või nii edasi.

Temple: „Kui kõik on läbi käidud ja sa oled protsessi ära selgitanud, kinnitad vajalikud seadmed tema külge.

Šmigun-Vähi: „Seal on igasugused erinevad klemmid (näitab), küll sõrmede külge, küll kõhu alla ja rindkere peale ja siis on, ütleme, vererõhumõõtja, nimetaks mina seda, see veel siit niimoodi pitsitama.“

Temple: „Sa jälgid keha füsioloogilisi muutusi. Ja sa otsid neid muutusi samal ajal, kui on küljes seadmed, mis neid muutusi salvestavad. Nad salvestavad su vererõhku, su hingamist ja mida tuntakse kui naha galvaanilist reaktsiooni elektrivoolule, mida keha kiirgab. See võetakse kõik testi ajal arvesse ja kui küsitlemine algab, siis otsid muutusi, mis toimuvad küsitlemise tõttu.“

Šmigun-Vähi: „Ja ma arvasin, et see protseduur on palju keerukam ja palju hullem ja ma kujutasin nagu väga-väga ulmeasja ette, aga ta ei olnudki nii jube.“

Temple: „Hinga lihtsalt normaalselt, istu mugavalt paigal, püüa mitte liigutada, püüa mitte sügavalt sisse hingata, köhida, nina nuusata ega kurku köhida. Lihtsalt vasta küsimustele – ja või ei. Iga küsimuse vahel on umbes 15-20 sekundit. Seega iga küsimuse järel saab lõdvestuda, aga neil on siiski aega mõistatada, mis järgmine küsimus on ja see küsimus ei pruugi olla asjakohane, see võib olla asjassepuutumatu küsimus, kus neil pole häda, aga nende ärevus, oodates küsimust, mis neile ohtu kujutab, on see, mida me valedetektori testis otsime.“

Šmigun-Vähi: „No ütleme kõige lihtsam – kas su nimi on Kristina, kas sa ma ei tea, ma ei mäleta täpselt neid (naerab) et kas sa oled kasutanud või ei ole mingeid selliseid aineid, kas sa oled oma karjääri jooksul kasutanud üldse nagu mingeid aineid, mis on aidanud su sportlikku tulemust paremaks teha. Et põhimõtteliselt kõik ikkagi ümber... (teeb ilmeka žesti).“

You're fine!

Test tehti läbi kaks korda ja tulemused olid otsekohe diagrammilt nähtavad. Ei pidanud tegema mingit järelanalüüsi? „See sõltub. Siin juhtumis oli ilmne, et ta rääkis tõtt,“ ütles Temple.

Šmigun-Vähi: See oligi, ma nagu ei saanud kohe aru, ma küsisin – no kuidas on siis? You’re fine! Oot-oot-oot! What? I can’t understand. Ma ei saanud aru, mis see nagu täpselt.. You’re fine! No-no, I want to know? Ma tahan teada, kas ma olen siis nagu õigust räägin või valetan? You’re fine! Ja oligi!“

Kokku tund ja 40 minutit kestnud sessiooni lõpuks väljastas ta Šmigunile kaheleheküljelise dokumendi, kus on välja toodud viis asjassepuutuvat küsimust ja vastust.

Temple: „Olete te kunagi teadlikult tarbinud sooritust parandavaid aineid? Tema vastus on ei.“

Ning diagnoos, et katsealune räägib tõtt. „Ma olen selles kindel, et ta ei kasutanud mingilgi kujul keelatud sooritust parandavaid aineid.“

Valepaljastaja sõnul vastab paber nii USA kui Euroopa nõuetele. Temple’i firma kodulehel seisab, et valedetektori tulemus on 98% täpne. Samas kinnitab spetsialist, et päris elus pole ta kohanud kedagi, kes testi edukalt ära petaks. „Pidevalt võib kuulda, et öeldakse – pane knopka kinga sisse või münt suhu. Kui testi tegija on hea, kui miski on liiga valesti, on see valesti, kui miski on liiga õige, on midagi valesti.“ Seega testi üle kavaldamine…? „On väga raske.“

Teatavasti Euroopas ja Eestis valedetektori test sellises juriidilises vaidluses ei maksa midagi, et mis efekti sa sellest ikkagi loodad? Šmigun-Vähi: „Teate, ma ei mõelnud seda üldse sedapidi, et kui te panete mind enda olukorda, siis saate aru, et see oli... et ma kavatsen kasutada kõiki seadusega lubatud asju, et tõestada, et ma ei ole süüdi.

Temple: „Ma olen kohtu poolt sertifitseeritud siin riigis alates 1972. aastast, olen andnud lugematu kord tunnistusi. Ma ei saa aru, miks seda ei tunnustata. On tõestatud, et see on nii täpne kui üldse võimalik.“

Aga mis siis, kui sportlasele söödeti aineid tema enda teadmata? Kas sellisel juhul võis ta detektori puhtalt läbida? Temple. „Kui ta ei tea, et see juhtus ja ta ei teadnud seda enne ega pärast, siis ta pääseb testist läbi. Ma oletan, et see on võimalik, aga väga vähe tõenäoline.“ Šmigun-Vähi ise ütleb, et usaldab enda lähedasi 100% ega usu iial, et tema ümber oli inimesi, kes tahtsid talle salaja dopingut söötes halba.

Šmigun-Vähi: „Muidugi, teate, seda sa ei saagi igale inimesele meelepärane või meele järgi olla ja iga inimene võib arvata, mida ta iganes tahab. Me ei saa seda keelata. Ma arvan, et kõige olulisem on siin see, et mina ju tegin seda iseenda pärast ja oma pere pärast ja lähedaste inimeste pärast. Ja kui seda ei võeta tõsiselt siis (kehitab õlgu) ega ma nutma ei hakka selle pärast.“

Mida sa arvad sellest, et ehkki ametlikult ei ole isegi rangelt võttes, ma saan aru siis isegi süüdistust, siis näiteks Norra ajakirjandus riputab neid samu medaleid juba oma tüdrukutele kaela? „Nüüd ma ütlen midagi (naeratab) – võibolla see tundub imelik – need medalid olid hästi toredad ja see hetk, kui ma need võitlesin ja need sain, see oli mu elu ja surma küsimus. Antud hetkel... muidugi mul oleks hirmus kahju, mul oleks tõesti kahju, kui nad võetakse muuseumist ära ja eriti sel juhul, kui ma ei ole süüdi, vaat see ajaks mind hullult närvi. Vaat selle pärast ma ei anna alla, ma tahan nagu võidelda asja lõpuni, et ikkagi ausus võidaks.“

Aga puht inimilikult, emotsionaalselt oled sa valmis selleks võitluseks, mis võib kesta tont teab kui kaua? „Kindlasti väga paljud mõtlevad, et kuidas ma üldse nagu hakkama saan ja kas ma üldse magan ja ... siis on tegelikult kõik hästi. Mu elus on olnud väga suured muutused, mu elus on kõige tähtsamal kohal mu lapsed ja mu perekond. See, mis on kunagi olnud, see on kuidagi olnud väga ilus ja tore ja mul on väga kahju, et seda tahetakse rikkuda, aga ma ei saa sinna mitte midagi parata.“

„Ja mul on hea meel, et mul on vähemalt senimaani kuidagi vähemalt mõistus nii õige koha peal, et ma vaatan oma lapsi ja näen, et nendel on kõik hästi, mu vanematel on kõik hästi, mis siis elus nagu (kehitab õlgu) see on elus nagu kõige olulisem! See, mis nüüd suratakse, ma ei kujuta ette, võibolla 50 aasta pärast – ei, ma nii vara ei taha surra veel – võibolla kaevatakse mu kondid välja ja tehakse uued uuringud.“

„Ma üritan ka oma lastele öelda – see ei ole nagu oluline. See on olnud minevik, mida ma nagu... antud olukord ongi nii hull, et ma ei saa mitte kuidagi, mitte midagi teha, et tõestada midagi. Nendel on mingid tõestusmaterjalid, (raputab pead) minul kui sportlasel, antud hetkel (raputab pead) mul ei ole mitte midagi! Andke andeks, eesti rahvas, kui teile tundub nagu naeruväärne, et ma teen mingit testi, mis võibolla kõigile teile tundub nii mõttetu, aga minu jaoks on see oluline. Minu jaoks on see oluline, et ma saaksin kuidagi moodi tõestada, et ma ei ole mitte midagi halba teinud.“

Kui palju sa jälgisid Andrus Veerpalu võitlust WADA ja ROKiga ja rahvusvahelise arbitraažikohtus? „Väga minimaalselt, ma pean ütlema.“

Aga see kestis pikalt ja oli vaevarohke. Oled sa millekski sarnaseks valmis vajadusel enda puhul? „Võibolla veel pikemaks (naeratab) Ma juba ütlesin teile, ma olen valmis, ma lähen lõpuni. Praegu on olukord selline, et ma lähen lõpuni. Võtku see kasvõi 10 või 20 aastat aega.“

Toimetaja: Siim Boikov

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: