Ivar, sa olid ka ise Prantsusmaal ühel etapil. Mida sa kohapeal nägid?

Ma käisin ühel mägisel etapil, mis toimus velotuuri kolmandal nädalal ja see melu, mis seal Alpe d'Huezi tipus toimus, oli muljetavaldav.

Alpe d'Huez on see kuulus mäetipp, kus Tadej Pogacar näitas ka seal väga muljetavaldavat minekut. Kas seda oli oodata, et keegi talle ligilähedalegi ei saa ja juba nii vara üldvõidu ära kindlustab?

Ta oli kahtlemata suursoosik. Käesolev kümnend on igal juhul tema kümnend. Ta võitis 2020. aastal oma esimese Tour de France'i ja on pärast seda olnud kas esimene või teine. Selge see, et ta tuli suursoosikuna kohale. Väike lootus oli Jonas Vingegaardi peal, sest ta võitis Giro d'Italia. Tal oli küll eelmisel aastal raske kukkumine, aga tuli tagasi ning võitis Pariis-Nice'i mitmepäevasõidu ja Kataloonia velotuuri. Seega ta näitas, et justkui on tõusuteel, aga Tour'il pani esimene nädal kõik paika. Pogacar teistele varianti väga ei andnud.

Kas Vingegaardi ränk kukkumine 2024. aasta Baski velotuuril tähendaski nii-öelda tema ajastu lõppu? Ta ei ole Pogacariga samale tasemele jõudnud, temas ei ole enam kõva konkurenti.

Ma arvan siiamaani, et Vingegaard ei ole samale tasemele jõudnud. Sa pead suutma vältida erinevaid apsakaid, see käib velotuuri juurde. Sa ei saa lubada endale sellist kukkumist nagu Vingegaard lubas. Samas vanus ei ole tal veel selline, et peaks talle kriipsu peale tõmbama.

Vanusest rääkides, uued talendid tulevad peale. Üle 80 aasta ei ole nii noor mees nagu Paul Seixas Tour'il võistelnud. Ta saavutas oma debüüdil neljanda koha. Kas see hype, mis tema ümber on, kas ta on tõesti nii kõva mees?

Ta on kindlasti eriline kuju, supertalent, kelle peale kogu Prantsusmaa väga loodab. Prantslane võitis viimati Tour'i 1985. aastal. 40 aastat tagasi – väga pikk aeg prantslaste jaoks.

Mul õnnestus kohapeal rääkida mitme endise profiratturiga, kes on Tour'i võitnud. Nemad ütlesid, et Seixasi kõige suurem väljakutse saab olema, kuidas Prantsusmaa meedia survele vastu pidada. Materjal on olemas, aga seal on sõiduväliseid tegureid päris palju.

Lisaks Pogacarile on tema tiimis UAE-s ka Isaac del Toro, kes on teine ülimalt suure potentsiaaliga noor rattur, kuuldavasti noolib UAE ka Seixasi. Mida see rattamaailmale tähendab, kui üks tiim kõik tipud kokku rabab? Mis see nendele tippudele annab?

See on esiteks võimalus väga suurelt meistrilt õppida. Nad saavad vahetus võitluses aru, et nad jäävad Pogacarile alla. Isegi, kui nad sõidavad teises tiimis, siis nad niikuinii võita ei saa, sest peavad leppima Pogacari järel teise kohaga.

Miks selliseid tiime tehakse? Et kõik võidusõidud ära võita. Pogacar kõike ei jõua sõita ja võita. Seal tiimis peavad ka teised mehed juures olema. Võib-olla on see igav, et kogu aeg on ühe tiimi mehed ees ja võidavad, aga teisest küljest midagi ei ole teha. Kui sellised rahakad tiimid tekivad, siis võib juhtuda niimoodi, et väga suur osa jalgratturite koorekihist koondub ühte, kahte või kolme võistkonda.