Ma olen täiesti kindel, et igal spordisõbral, kui öelda nimi "Tiit Karuks", tuleb täiesti oma spordihetk ja spordilugu. Aga esimene moment - kas see on isiklik või kui spordiajakirjanik?

Minu esimene kokkupuude Tiit Karuksiga oli televisiooni vahendusel. Pakun, et seitsmekümnendate alguses, kui ETV-s oli viktoriinisaade "Kes on kes?" Seal jäi silma üks peda taustaga noormees, kes absoluutselt kõike teadis. Ja teiseks - proovi püüda kujutada Tiit Karuksit vuntsideta - see on täiesti välistatud, eksole! Ma ei taha siin paralleeli tõmmata - on veel inimesi, kes on vuntse kandnud ja ilma milleta ei kujutaks neid ette, aga eks me sellepärast teineteist tögamegi nii nagu oleme. Peaaegu 50 aastat tuttavad. Mina olen vana habe ja tema vana vunts. Minu habe on loomulikult lühemat aega kasvanud kui Tiidu vuntsid.

Aga sellest ajast ma Tiitu mäletan ja mõtlesin, et küll on üks inimene ikka tark! Kuidas ta absoluutselt kõike teab? Kui kunagi ülikooli teisel kursusel oli valida, kuhu minna praktikale ja Juhan Peegel soovitas, et mine käi sealt raadiost läbi, kuigi kange isu oli minna televisiooni. Aga käisin raadiost läbi ja sinna ma kinni jäingi. Ma arvan, et Tiidul on selles väga suur osa ja süü. Koos Riina Eentaluga olid nemad, kes panid mulle sellise mõtte pähe, et raadio on üks väga äge asi. Kuigi olen käinud siin ja seal, aga raadio on ikka jäänud. Tiidul on selles väga-väga suur roll.

Kui üritame Tiitu kuidagi positsioneerida - ta ei ole ainult sport. Ta ei ole ainult raadio. Ta on ikka väga vinge nähtus.

Ma paneks sinna kohe juurde muusika, sest Tiit on muusikas erakordselt hästi orienteeruv. Kui meenutada seitsmekümnendate lõppu, kui käivitati Tartu levimuusikapäevade tore traditsioon, siis oli sinna vaja inimesi, kes kohale tulnud ansambleid omal moel analüüsiks ja hindaks, siis oli Tiit üks nendest, kes valiti žüriisse. Aga peale selle on Tiit teinud väga palju päevakajalisi saateid nii Eesti Raadios, kus me koos töötasime aastatel 77 kuni 92 ja pärast Atlanta olümpiamänge, kui Tiit Eesti Raadiost lahkus, siis oli mul suur rõõm teda tervitada oma armsas Kuku Raadios, kus ta siis töötas ka seitse aastat. Tore ja viljakas aeg ja loomulikult mitte ainult sport, vaid Tiit on väga laia silmaringiga inimene. Teda ainult spordiajakirjanikuks kutsuda oleks natuke ehk liiga vähe.

Üks asi, mis teda väga hästi iseloomustab - ta ise on umbes nii öelnud, et "Keskpäevatundi" ta kahetseb, sest see pole tema. Nende šaakalitega pole temalik. Kas see on midagi, mis teda iseloomustab? Ta on üdini hea. Ka spordiajakirjanikuna tahab sportlast ennekõike mõista ja siis tuleb see kõik muu.

Tiit ei ole hammustaja-tüüp ja tema eesmärgiks ei ole kedagi nurka suruda, teda häbimärgistada või kuidagi koht kätte näidata. Loomulikult õiglane ta on. Ta silma ei pigista kinni, kui keegi mingi sigadusega hakkama saab. Aga see ei ole tema eesmärk. On sellised lõukoerad, ma ei nimetaks neid verejanulisteks, aga neid, kes üritavad iga hinna eest igalt poolt välja kookida kõike seda, mis on tegelikult teisejärguline. See iseloomustab Tiitu küll.

Aga mida ma kindlasti tahaks rõhutada ja mis mind praeguses spordiajakirjanduses, eriti rääkivad ja näitavas eriti häirib ja mille juures Tiit võiks kõigile eeskujuks olla: see on tema eesti keel. Eesti filoloogia haridus annab muidugi teatava eelise, aga tema eesti keel on erakordselt hea. Kui ma siin kuulan ja teinekord olen sunnitud raadio või teleka heli kas vaikseks keerama või hoopis ära panema - kui halba eesti keelt on hakatud rääkima. See teeb mulle lausa haiget. Eriti, kui see juhtub rahvusringhäälingu kanalites, siis seda enam. Kes peaks olema keele kõige eeskujulikum kasutaja. Tiit on selles suhtes olnud suunanäitaja. Tema heal õpilasel Tarmo Tiisleril on kindlasti selles suhtes olnud hea õpetaja, kes on andnud koolituse ja vajutanud näpu õigel kohal ja õigel ajal sellele kohale, et pane nüüd tähele, mida sa räägid! Mitte ainult, et millest sa räägid, vaid ka, mida sa räägid ja kuidas sa seda teed!

See on miski, mis kajastub ka tema spordireportaažides. Me peame rääkima Tiit Karuksist, kui spordiajakirjanikust, kuigi juba on selge, et ta on palju enamat ajakirjanikuna kui lihtsalt sport. Mis on need reportaažid või hoopis raamatud või hetked tema spordiajakirjaniku töös, mis kohe esimesena hüppavad pähe?

Tiidu raamatuid hindan ka. Raamat on ikkagi läbi kirjutatud ja siin ei ole mingit kahtlust: hea eesti keele oskusega inimene, kes valdab sõna ja lauseid. On selles suhtes väga tugev. Aga mida ma tõstaks esile, on Tiidu oskus väga emotsionaalselt ja hästi edasi anda kõike seda, mida sa ei pruugi näha, sest oled raadioaparaadi juures. See koht, kus ma praegu istun, kuulan 1980. aasta reportaaži. Kõigepealt sellest, kuidas Tiit Rääk räägib sellest, kuidas on kellegi vasarakaar, siis kettakaar... ei - odakaar! Ikka juhtub ülekande sees! Aga Tiit oli perfektne! Aga Jaak Uudmäe tuleb üks ja kaks ja kolm [naerab]! Ja siis hüüavad Rääguga koos ühest suust: seitseteist meetrit, kolmkümmend viis sentimeetrit!! See on emotsionaalsuse tipp! Kui lauluväljakul käib kooride proov enne laulupidu, siis ühel hetkel jääb laulupeo proov katki ja rahvas juubeldab, sest Eesti on saanud olümpiavõidu. Tõsi küll, Nõukogude Liidu vapiga rinnas. Selliste elamuste nimel võib Tiidule juba mütsi kergitada ja ausamba püstitada.

Ilmaasjata ei öelda, et raadioreportaaž on kuninglik žanr. Proovige teha! Pilti ei ole, peate seda edasi andma. Kui keegi seda on osanud teha, siis see on Tiit Karuks.

Seda võin küll kinnitada. See ei ole üle emotsioneeritud. Mingi prantsuse liiga mäng ja kui lüüakse värav ja tähistatakse viiesekundilise väraaaaaaaaav... nagu Eesti oleks tulnud jalgpallis maailmameistriks, siis see on võib-olla natuke üle keeramine. Aga Tiit on osanud seda väga doseeritult, hästi ja eneselt tulevalt välja tuua. Nad Rääguga sobisid tohutult hästi. Tiit saab nüüd 80, kaks päeva varem Tiit Rääk saanuks 81 ja Erik Lillo 82. Neil olid järjest päevadel sünnipäevad. Juuni lõpp on andnud Eesti spordiajakirjandusele erakordselt hea saagi. Ühe põlvkonna mehed ja nad sobisid hästi, täiendasid teineteist. Kui nad reportaaži teevad, siis nad ei ürita üksteisest üle rääkida või rinda rohkem ette ajada, vaid teevad seda paralleelselt.

Mul tuleb meelde tore seik aastast 1980, kui olid Moskva olümpiamängud. Või isegi aasta varem, kui oli spartakiaad. Mul õnnestus spordiajakirjanikku rolli väga kummalisel moel sisse elada. Aga tähtis on see, kuidas nad pressisid Lužniki staadionil oma reporterikoha välja. Sest seal olid ARD, BBC, ZDF - mis kanalid veel? Kuna tollase Eesti Raadio pealiku nimi oli Aado Slutsk, keda küll Aaduks kutsuti, siis nad panid ADO raadio ja see mõjus erakordselt hästi. Eriti Moskvas. Kohe saadi aru, et tegemist on mingi välismaa kanaliga ja teenindus oli hoopis teine. On vaja natuke nutikust, teadmisi ja oskusi seda keskkonda ära kasutada. Mida keegi teine ei oleks ehk osanud tähele panna. Kui oled lihtsalt Эстонское радио, siis teie mingi sinna kuhugi tahapoole või vaadake ise, kuidas üldse midagi saate. Aga kui sa oled ADO raadio, siis sa oled äge.

Miks on Tiit ajakirjanikuna nii ajatu mees? Kui mina alustasin, siis 70-aastasena oli tal veel väga palju edasi anda ja ta kõnetas ka selle aja noori. See on ka kuidagi väärtus omaette. Kui praegu Tiit satub rahvusringhäälingu sporditoimetusse, et oma kuu kommentaari lugeda, siis see on alati eriline hetk.

Ju ta siis on suutnud endast sellise aura luua. Oleme tööalaselt ja ka isiklikus plaanis pikaajaliselt tuttavad. Võib-olla õhuga ei löö otsaesist kokku saades, kui võib-olla siis, kui president astub uksest sisse. Aga Tiiduga on tore neid asju arutada ja teinekord pisut elu üle järele mõeldes neid teemasid puudutada, mida igapäevaelus ei räägita. Selles suhtes oleme hästi klappinud. Ainus teema, mida ei tohi puudutada, on ansambel Dire Straits ja Mark Knopfler. Sellepärast, et see on Tiidu vaieldamatu number üks. Siis tuleb tükk tühja maad ja siis alles tulevad biitlid ja rollingud ja kes teab, kes veel. Minu jaoks ei ole ta nii number üks. Ta on kindlasti esikümne hulgas, aga püüame nendest teemadest hoiduda.

See on väga huvitav, sest mina olen suur Dire Straitsi ja Mark Knopfleri fänn ja saan alati Dire Straitsist Tiiduga rääkida. Milline lugu võiks kõlada pärast meie intervjuud? Kas see peaks olema tingimata Dire Straits või kuidas Tiitu kui muusikasõpra üldse iseloomustada?

Kindlasti ei peaks see lugu olema Propelleri "Karuks istus vangitornis". Ma saan aru, et see ühel hetkel kargas välja ja teades Tiidu häid suhteid Propelleriga ja ka seda, kui palju Tiit tegi, et see ansambel üldse raadioeetrisse pääseks... Propelleri esimene lugu oli vist "Eila veel" ja kui seda koos kuulasime kuskil foonikas, siis see läks Tiidule väga korda. Aga seda sai mingi hetk liiga palju! Ma arvan, et see peaks ikkagi olema Dire Straits. Äkki see lugu, mis räägib elust. Kui ta raadiost tuleb, mul tekib kohe vuntsiga ja hämmastavalt pikaaegse juustekandmise kogemusega mees selle juures. Tiit on minu mällu salvestunud.

Tahaks tuua välja veel üht aspekti - tal on erakordselt hea nina leida üles need inimesed, kes on Eesti jaoks olnud tähtsad ja olulised, aga kes ei ole igapäevaselt kättesaadavad. Ma toon siia kas või ainsa saarlasest olümpiavõitja Voldemar Väli intervjuu, mis olekski eestlastele jäänud kättesaamatuks. Selle mehe hääl, mõtted ja meenutused, kui ei oleks olnud Tiit Karuksit, kes ta üles leidis. Samamoodi suur hulk Kuku raadios olevaid saateid "Kukul külas", kus on suur hulk Eesti spordi, kultuuri ja hariduse inimesi, kellele Tiit on andnud hea võimaluse olla raadioeetris sellisena nagu nad on: vahetus, ilma kiirustamata vormis. Lihtsalt mõtisklemise ja muuna. Ta on väga hea vestluspartner. Ta on inimene, kellele usaldad oma juttu ka siis, kui sul on mikrofon samamoodi nina all nagu mul praegu.

Mis seal salata - oleme Tiiduga pidu ka pannud ja mitte vähe! See on olnud ka üheks toredaks liimiks, mis on meid sidunud. Mitte alkohol, vaid seesama õhkkond. Sealt on sündinud väga palju huvitavaid mõtteid, raadioideid, mida on ellu viidud: mõned teemad, mõned vormilised lahendused, millega omal ajal Eesti Raadio silma paistis. Ka seesama Vikerraadio. Need on inimese omadused, mis ei ole kahjuks kõikidele kaasa antud. Ei imestaks üldse, kui suur ja ülihea raadiospordiajakirjanik Tarmo Tiisler ütleb, et kõik, mis on minus head, on tänu Tiit Karuksile. See on juba kompliment omaette!