Tiit Karuks kuukommentaaris: praegugi ootaks alaliitudelt tõsist analüüsi
Teenekas raadioajakirjanik Tiit Karuks vaatas "Spordipühapäeva" kuukommentaaris veel korra tagasi Pariisi olümpiale ja heitis pilgu tuleviku suunas, kuna ees ootavad Eesti Olümpiakomitee presidendi valimised.
Millise sõnumi saime Pariisi olümpialt? Jah, Eesti jäi teist korda pärast taasiseseisvumist suvemängudel medalita. Samas pakkusid meie sportlased Pariisis üksjagu meeldejäävaid hetki. Nopin mõned välja. Nelli Differti kulgemine medalimatšidesse. Kümnevõistlejate kahepäevane teekond, mis päädis Janek Õiglasele isikliku rekordi ja viienda kohaga, ka Johannes Ermile teivashüppe ebaõnnestumisest hoolimata kohaga esikuuikus. Ja kindlasti oli kõva sõna Eneli Jefimova ja Kregor Zirgi olümpiafinaali jõudmine. Rõhutan: ujumises, kus maailmatase on hirmkõrge. Ning mõistagi Rasmus Mägi koht jooksuala esikaheksas kolmandal järjestikusel olümpial.
Meil on sportlasi, kes toimetavad maailma tipus või selle lähistel ja kelle kulgemist on huvitav jälgida.
Arutlust jätkates: Pariisis jäid medalita ka võimsa spordiriigina teada-tuntud Soome ja meie lõunanaaber Läti. Vana tegija Jaan Martinson lähtub Eesti Päevalehe ja Delfi kommentaaris sellest, et pärast Pariisi mänge said hundipassi Soome Olümpiakomitee tippspordijuhid Matti Heikkinen ja Leena Paavolainen ning olümpiakomitee president Jan Vapaavuori kuulutas, et lahkub ehk järgmiseks ametiajaks ei kandideeri. Martinson nimetas seda puhtaks vuugiks ja lisas, et Eestis keegi vastutust ei võta.
Leppisin Eesti Olümpiakomitee peasekretäri, oktoobris ametist lahkuva Siim Suklesega kokku, et ta sõnastab oma lühivaate ja -hinnangu Pariisi olümpiale.
Siinkohal Suklese mõttekäik: "Pariisi mängud olid üle hulga aja Euroopas. See tegi nendest ühed vaadatumad mängud ka Eestis viimaste aastakümnete jooksul. Samas andis ka kohapealne melu tunda, et ollakse tagasi Vanas Maailmas, kus spordil on oma kindel koht inimeste igapäevaelus. Selle tunnuseks olid pilgeni täis tribüünid ka varahommikustel võistlustel, kõigi sportlaste toetamine ning asjatundlikkus ka spordi vaatamise etiketi osas.
Meie koondisele heideti alguses ette, et see on üks väiksemaid ajaloos. Aga pigem näitasid tulemused, et see oli meie sportlaste sooritusi vaadates üks edukamaid. Peaaegu pooled etteasted olid esikümnes, mis näitab siiski maailmatasemel sportlaste olemasolu. Mõeldes tagasi neile sportlastele, positiivsusele, mis õhkas nii nende persoonidest kui ka emotsioonidest, mida nad televaatajale ja publikule pakkusid, siis peaksime mängud ju kordaläinuks pidama. Aga alati on pisike aga. Seekord oli see medali puudumine. Pole midagi teha, mängudele minnakse medali järele. Hooaja tipptulemused, isiklikud ja Eesti rekordid on väga hea saavutus, aga medal… Mõtteainet igatahes jagub."
Jah, mõtteainet jagub. Värskendagem mälu: pärast medalita jäämist Atlanta mängudel toimusid Eesti spordisüsteemis olulised muutused. Praegugi ootaks alaliitudelt tõsist analüüsi.
Ootan huviga, kes valitakse 11 .oktoobril Eesti Olümpiakomitee juhiks: vana tegija, kolmandat ametiaega püüdev Urmas Sõõrumaa, kauaaegne kergejõustikujuht Erich Teigamägi või spordimaailma siseneda üritav Kersti Kaljulaid.
22. septembril ETV spordisaates intervjuu andnud Sõõrumaa mõttekäigust järeldan, et ta plaanib valituks osutudes jätkata alustatud kursil. Ta lisas, et tema teadmised, kogemused ja elujõud võimaldavad olla veel ühe ametiaja. Sõõrumaast õhkus enesekindlust.
Teigamäge tunneb huviline kergejõustiku kaudu. Tundub, et Eesti kergejõustik elab ja hingab. Teigamäe sõnul on tal ametis oleva presidendiga juhtimisstiili osas palju eriarvamusi.
Uue tulija Kaljulaidiga seostatakse muutusi. Oma programmi tutvustades ütles ta, et Eesti Olümpiakomiteest peaks saama Eesti spordijuhtimise avatud platvorm. Asepresidentidena näeb ta Gerd Kanterit (tippsport) ja Tiit Pekki (laiem liikumisharrastus, tervisesport). Peki sõnul on Kaljulaidi kandideerimine kui sõõm värsket õhku.
Ja lõpetuseks. Rahvusvaheline Olümpiakomitee saab uue presidendi 2025. aastal. Praegune olümpiaboss, vastuoluline Thomas Bach ei kandideeri, ROK-i juhi kohale pürgijaid on seitse.
Head võimalused arvatakse olevat üleilmset olümpiaorganisatsiooni aastail 1980–2001 roolinud Juan Antonio Samaranchi 64-aastasel pojal Juan Antonio Samaranch Salisachsil, kes praegu on üks ROK-i asepresidentidest.
ROK-i juhi kohale pürgib ka Rahvusvahelise Kergejõustikuliidu president, kahekordne olümpiavõitja Sebastian Coe. Samas tegevat Bach aktiivset lobitööd, et Coe'd ei valitaks. Vana vimm, arvatakse.
Ainus naine kandidaatide seas on 41-aastane kahekordne ujumise olümpiavõitja ja seitsmekordne medalist Kirsty Coventry Zimbabwest. 2018. aastal valiti Coventry ROK-i täitevkomitee liikmeks. Valituks osutumise korral oleks ta esimene naine ROK-i presidenditoolil.
Aeg annab arutust.
Toimetaja: Maarja Värv