Eesti sport ootab põnevusega 11. oktoobril toimuvaid EOK presidendivalimisi. Laual on kolm kandidaati ja meil on täna stuudios kolmandaks ametiajaks kandideeriv Urmas Sõõrumaa. Mis motiveeris teid taaskord kandideerima?

Eks praeguseks tekkinud olukord. Minu ajal alustati selliste projektidega nagu Team Estonia ja Sport Koolis ning hakkasin pärast Pariisi olümpiamänge lähemalt uurima, mis nende edukate medaliriikide saladus siis on. Nagu näiteks Uus-Meremaa, Norra või Sloveenia. Nende saladused on täpselt samad asjad, millega meie oleme alustanud. Vahe on lihtsalt selles, et see tulemus tuleb alles 25-30 aasta pärast. Neid eelnevalt nimetatud projekte on kahju pooleli jätta. Veel on vaja natukene lükata. Loomulikult ma ei kavatse 30 aastat president olla, aga tunnen praegu vajadust. Minu kogemus, teadmised ja elujõud võimaldavad mul veel ühe ametiaja olla.

Kui tuua välja üks põhjus, siis miks meil oli Pariisi olümpiamängudel nii õhukene koondis ja miks medalit ei tulnud?

Eks maailmas on asjad natukene muutunud. Loomulikult ka see, et meie omad asjad ei ole sellises korras nagu nendes maades, kes võitsid Pariisis palju medaleid. Samad riigid, keda ma eelnevalt nimetasid. Näiteks Uus-Meremaa investeeris aastateks 2012 kuni 2020 250 miljonit dollarit. See on selles mõttes ilus ja õpetlik lugu, et 1992. aastal võitis Uus-Meremaa olümpiamängudel ainult ühe medali, aga 2016. aastal Rio de Janeiros 18 ja 2021. aastal Tokyos 20 medalit. See oli konkreetse töö tulemus. Nende töö hõlmab täpselt kõiki neid asju, millele me alguse panime – tippsport, spordialane töö lastega ja liikumisharrastus.

Pikalt on juttu olnud sellest, et riigi rahaline panus sporti on vähenenud. Kes või mis on vähe tööd teinud, et riigi panus on vähenenud?

Kahjuks on Eesti nii demokraatlik või liberaalne maa, et kõik saavad tegeleda millega tahes. Fookuseid ei ole. Spordis on üks fookus medal, aga teine tervis.

Ju siis ei ole õnnestunud riigiisasid veenda. Jah, tõepoolest, me võime rääkida siin mida tahes, aga riik loob infrastruktuuri. Iga riigi poolt pandud ühele eurole ilmub kolm-neli-viis eurot juurde. Olgu selleks inimeste enda osalused, toetajad, sponsorid jne, aga riik on ikkagi põhibaas. Minu 100 miljonit järgmise 10-15 aasta jooksul ei ole mitte kuhugi kadunud. See on oma esimesed sammud teinud. Ma lihtsalt tunnen, et pean seda edasi tõukama. See ei saa niisama lõppeda.

Kolm presidendi kandidaati on laual ja EOK liikmed on oma esialgsed hääled ära andnud. 45 EOK liiget eelistas Kersti Kaljulaidi, 25 teid ja 17 Erich Teigamäge. Kas 25 liiga õhuke number ei ole?

Ei, 25 pole üldse õhuke number. Ega 45 on ju ka ainult 40 protsenti häältest. Võiduks on vaja vähemalt 51 protsenti häältest.

Mina kogusin need hääled, mida mul kandideerimiseks oli vaja. Nagu te teate, ma kadusin ära. Ma ei käinud kuskil mangumas. Mul on tegeva presidendina kuidagi imelik helistada ja manguda, et andke mulle toetuskiri. Veidi imelik on. Ma võtsin need hääled, mis mul vaja oli, ja natukene peale ka.

Viimane küsimus, kas nendest numbritest võitjat välja lugeda ei saa?

Kindlasti mitte. Seda näitab ka ajalugu.

Aitäh ja palju jaksu!