21. mail kirjutati Luzernis ilus peatükk Eesti spordilukku: meie paarisneljane pälvis olümpiapileti. Niisiis oleme selles paadiklassis esindatud viiendat olümpiat järjest. Ja veel: 11. juunil 45-aastaseks saav Tõnu Endrekson läheb oma kuuendale, temast neli aastat noorem Allar Raja viiendale olümpiale. Tundub, et Tõnu ja Allar võivad oma kaugeltki mitte kergelt sündinud otsusega veel üheks olümpiaks suurde mängu jääda igal juhul rahul olla. Ja andkem au meestele, kes on suutnud kalgis tippspordimaailmas sedavõrd kaua vastu pidada.

Meenutagem teenekate meeste olümpiateekonda:

Tõnu Endrekson: Ateena 2004 – neljas koht paariskahesel koos Leonid Guloviga; Peking 2008 – hõbe kahesel koos Jüri Jaansoniga; London 2012 – neljas koht paarisneljasel; Rio 2016 – pronks neljasel; Tokyo 2020 – kuues koht neljasel. Ja lisagem viis MM-pronksi.

Allar Raja: Peking 2008 – üheksas koht paarisneljasel; London 2012 – neljas koht neljasel; Rio 2016 – pronks neljasel; Tokyo 2020 – kuues koht neljasel. Pluss neli MM-pronksi.

Tõnu Endrekson ja Allar Raja kuuluvad koos Jüri Jaansoniga nende vingete tegijate hulka, kelle teekond suures spordis on süstinud mingit seletamatut kindlustunnet paljudesse sportlastesse ja spordi jälgijatesse. Tänapäeva jõnklevas maailmas on selliseid pidepunkte väga vaja.

Küllap vajaksime kindlamaid pidepunkte ka jalgpallis. 15. juunil anti teada, et Eesti jalgpallikoondise uus peatreener on nädala pärast 37-aastaseks saav Jürgen Henn – kuues eestlasest koondiseloots pärast taasiseseisvumist. Meenutagem tema eelkäijaid: Uno Piir, Roman Ubakivi, kahel korral Tarmo Rüütli, Martin Reim, Karel Voolaid.

Neist edukaim on olnud Rüütli. Aastail 2008–2013 pidas koondis tema juhtimisel 66 mängu, millest võideti 20, viigistati 13 ja kaotati 33. Jõuti 2012. aasta EM-finaalturniiti lävele – otsustavas play-off'is jäädi siiski alla Iirimaale .

MM- või EM-valikmängudes võideti Rüütli perioodil ehk 2008–2013 näiteks Belgiat, Serbiat, Sloveeniat, Põhja-Iirimaad; viigistati Serbia, Iirimaa ja Hollandiga. Maavõistlusmängudes võideti Poolat ja Uruguayd, viigistati Portugali ja Horvaatiaga.

Siinkohal ei saa mainimata jätta, et selleks ajaks olid Eesti jalgpallile aidanud koondise tasandil kindlama põhja laduda aastail 1996–1999 koondist juhtinud islandlane Teitur Thordarson ja hollandlasest koondiseloots aastail 2000–2004 Arno Pijpers. Ja aastal 2024 on Pijpers taas Eesti jalgpallile appi tulnud, seekord Jürgen Henni ühe abitreenerina. Ning abi on hädasti vaja, et siinses jalgpallis koidaksid pisutki helgemad ajad.

2019. aasta juunikuu kommentaaris tõdesin, et helgematel aegadel kuulusid koondisse 1970-ndail ja 80-ndail sündinud pallurid, kusjuures mõlemad sünnikümnendid andsid meile liidrimõõtu mehi – Poomist, Operist ja Piirojast Vassiljevi ja Klavanini. 1990-ndail sündinud on olnud selles plaanis omamoodi kadunud põlvkond.

Vastne peatreener Jürgen Henn on öelnud, et tema visioon on läbi viia noorenduskuur. Ja lisanud: "Esiteks väga hea stardipositsioonina on päris häid noori, kes on ühtepidi piiri peal, paljud juba kannavad suurt vastutust koondises. See on positiivne."

Mis muud, kui lootkem, et Henn suudab teha Rüütlit.