Meeste kettaheide on olnud üks Eesti paraadalasid. Kuldne aeg oli aastail 2004-16, mil Gerd Kanter ja Aleksander Tammert pälvisid tiitlivõistlustel 13 medalit – Kanter üksteist, Tammert kaks.

14. aprillil nihutas vaid 21-aastane leedulane Mykolas Alekna maailmarekordi 74.35-ni. Meenutagem, et idasakslasele Jürgen Schultile kuulunud senine tipptulemus oli püsinud peaaegu 38 aastat. Alekna seenior on langenud oma tippmargi 73.88-ga kõigi aegade edetabelis kolmandaks, Gerd Kanter 73.38-ga neljandaks, edetabelis järgmisi kohti hoidvate meeste tipptulemus on juba alla 72 meetri: 71.86 on heitnud venelane Juri Dumtšev, Rootsi täht Daniel Stahl ja Eestiski harjutav sloveen Kristjan Ceh.

Kettaheitemaailma ust paotada ja Alekna juuniori võimsuse tagamaid avada aitab maailma kõigi aegade edetabelis 70.82-ga 20. kohta hoidev, viiel olümpial ja ühtekokku 15 tiitlivõistlusel kaasa teinud Aleksander Tammert.

Tammerti arvates on eeliseks kasvada sellises peres, kus ka pelgalt tippsporti jälgides näed, mida isa teeb hästi, kuidas riik ja rahvas seda hindab. Isa Virgilijusest kujunes eeskuju. Ja pere noorema vennana õppis Mykolas rohkem pingutama. Mängis jalgpalli, kettaga alustas suhteliselt hilja. Tulemused ja edu on tulnud justkui mängeldes, nööri mööda kõndimata.

Tammert leiab, et Alekna-juunioril on loomulikku kiirust ja lõtvust, ka heitmiseks vajalikke kilovatte. Aga mitte jõusaali tugevust, nagu eeldaks heitealal maailmarekordi püstitajalt. Veelkord: Mykolase tehnikas on nii lõtvust, kiirust kui ka väga hea heiterütm. Tehnika on 21-aastase sportlase kohta väga hea, aga selles on veel piisavalt reservi. Mis omakorda viitab sellele, et tal on ilmselt väga hea koordinatsioon. Pikkus kõigest 194 cm ja kaal alla 120 kg tõestab, et ketta kaugele heitmiseks tuleb pöörata tähelepanu eelkõige tehnika lihvimisele ja kiiruslike omaduste arendamisele.

Tammert usub, et seniste tulemuste sünnile on kaasa aidanud ka Alekna-juuniori noorus: ta on veel suhteliselt varases arengustaadiumis, kuulab oma treenereid ja nõuandjaid. Hilisema arenguga tegijad võivad näiteks 25–26-aastastena ennast treenerist targemaks pidada ja siis tuleb juba ise suuta protsesse juhtida.

Virgilijus Alekna oli kuni 2000. aasta veebruarini karmi ja autoritaarse treeneri käe all. Pärast sealt vabanemist tulid kiirelt ka tulemused, sest 28-aastaselt oli juba piisavalt kogemusi ja väljakujunenud tehnika. Kahjuks oli ta selleks ajaks juba füüsiliselt liiga tugev, mis võis tegelikult tema tulemusi ka pärssida, sest ta oli kaotanud oma kiiruslikke võimeid. Tema võimed realiseerusid tihti kevadises laagris, kui ta heitis seal hea tuulega ka 76 meetrit.

Alekna seeniori eripära oli, et ta ei soovinud võistelda väikestel tuulevõistlustel. Tema nägemus oli, et maailmarekord ei peaks sündima vaid 50 tunnistaja juuresolekul. Pigem ikka IAAF-i Grand Prix' sarjas. Suurtel staadionitel on aga enamasti võimatu seda püüda.

Ja veel. Gerd Kanteri kauaaegne treener Vesteinn Hafsteinsson oli soosivates tuuleoludes suvalisel väljakul heidetud supertulemuste suhtes vägagi skeptiliselt meelestatud.

Siinkohal Tammerti arvamus: "Vesteinn Hafsteinssoni kommentaar oli minu jaoks väga suur üllatus. Kui mu mälu ei peta, siis tema suur treeningpunt eesotsas Gerd Kanteriga oli iga-aastaselt kevadeti Californias tuuli püüdmas ja seda ei varjatud. Team 75+ ei oleks ju muudes tingimustes eesmärgile jõudnud. Veel enam, Vesteinn korraldas Rootsis Helsingborgis kettavõistlust World Record Challenge, kus ühele päevale oli planeeritud mitme erineva algusajaga võistlusi, et püüda a) maksimaalselt tugevat tuult või siis b) anda mitu võimalust rekordi üritamiseks. Täites samas juba ette kõik tingimused, kui peaks sündima supertulemus. Eesmärgiks oli maailmarekord ja heita esimesena 75 meetrit. Ei ole vaja seda tagantjärele pahaks panna ja tegelikult oleks paljudel eestimaalastel olnud selle eesmärgi täitumisel hea meel olnud!"

"Tihti võisteldi sellistel võistlustel ka oma treeninggrupi teiste heitjate MM-i ja OM-i valiknormide täitmiseks, Ka treener sai ennast ju näidata, kui rohkem õpilasi pääseb tiitlivõistlustele. Häid võistlustingimusi ikka otsitakse, kes pidevalt, kellele lihtsalt trehvab see juhtuma. Alekna-juuniori puhul mulle tundub, et see pigem trehvas juhtuma. Kui võrrelda ühelt poolt Gerd Kanteri ja Vesteinn Hafsteinssoni TOP10 ja teisalt Mykolas ja Virgilijus Alekna TOP10 tulemusi, siis need koosnevad täiesti eripalgelistest võistlustest ja see on kindel käekiri."

Niisugused lood kettaheitemaailmas.