Eesti sport on surutud riigi poolt kindlasse raami, mis on Eesti spordile lubamatult kitsas, et täita ühiskonna jaoks talle pandud ülesandeid: kindlustada rahva tervis, tuua tippspordi edulugudega meie maale kuulsust, au ning tähelepanu, mis aitab meid ülimalt tihedas riikidevahelises konkurentsis läbi lüüa. Eesti vajab ühiskondlikku kokkulepet, et sport ja rahvasport on tähtsad ning neid tuleb ergutamise kõrval olulisel määral rahaliselt toetada.

Eesti spordielu tegevust suunavad 1998. aastast kehtiv Spordiseadus, 2002. aastal vastu võetud Eesti Spordi Harta, 2015. aastal vastu võetud Eesti Spordipoliitika põhialused aastani 2030, Spordikongressil vastu võetud suunised, samuti mitmed muud rahvusvahelised ja riiklikud lepped ning normatiivid. Lisaks on meil veel riiklikult toetatud spordiorganisatsioonide rahastusmudelid ja kohalike omavalitsuste vastu võetud spordiklubide toetusmeetmed.

Peaaegu kõik võimalused edukaks spordielu korraldamiseks ja juhtimiseks on läbi mõeldud, kuid puudu jääb mõõdetavatest eesmärkidest ning võib olla ka seotusest teiste eluvaldkondadega – näiteks riigikaitse, majanduse või kultuuriga. Tänane olukord ei ole viinud meid rahvatervise parandamisel piisavalt edasi ning edu tulemused rahvusvahelistel tiitlivõistlustel võiks olla silmpaistvamad.

Ometi on viimases väites ka terav küsimus: kas sport on meelelahutus tugitoolisportlastele, kes eeldavad aina erakordsemaid saavutusi ja kui neid ei tule, on nad pettunud ja vihasedki, või on tippsportlane hoopis eeskujuks rahvasportlasele, kes vaatleb nii neljandat, viiendat kui kuuendat kohta maailma tipus kättesaamatu mäetipuna, mis omakorda motiveerib rahvasportlast treenima ja terve olema?

Spordi- ja liikumistulemus puudutab meid kõiki isiklikult ja kollektiivselt – rahvana. Pooldan arusaama – kui valdad oma füüsilist keha, oled 20% ulatuses iseenda saatuse sepp, kui ka mõtteid ja emotsioone, siis lausa 50% ulatuses mõjutad enda olemist ja õnne – oled oma õnne sepp.

Liikumisharrastus

Spordielu vundament on liikuv ja sportlik rahvas.

Statistika kinnitab, et oleme jõudnud kaheksa aastat tagasi püstitatud eesmärgini. 400 000 Eesti inimest liigub oma tervise heaks ehk 1/3 eestimaalastest. Põhjamaades on see näitaja 2/3 kodanikest, me oleme pool rehkendust ära teinud, kuid nüüd tuleb teha terve. Muutus on olnud suur viimastel aastatel statistiliselt, kuid selle sisu on nõrk.

Inimesed haigestuvad nn elustiilist tingitud haigustesse ikka 54-55-aastaselt, nii nagu 30 aastat tagasi ja ainult 1/3 sõjaväkke minevatest poistest on füüsiliselt valmis miinimumtasemel, ülejäänud pole sedagi.

Kui teeme vajalikke otsuseid, hoiame tulevikus aastas kokku sadades miljonites raviraha ja saame sportliku, tahtejõulise rahva, kes on võimeline riiki kaitsma, elama täisväärtuslikku elu ja muid riigi ootusi täitma – olla tubli maksumaksja, mitte toetuste tarbija.

Tipp- ja saavutussport

Spordielu väljapaistvamad viljad on edu rahvusvahelisel areenil, kust tulevad tulevased sangarid ja eeskujud.

EOK algatas projekti "Team Estonia", mille algne eesmärk oli toetada eelkõige neid sportlasi, kellel on ainest jõuda maailma absoluutsesse tippu, et parimad sportlased saaksid treenida parimates tingimustes nii meil kui mujal maailmas.

Samas tuleb arvestada kõikide spordialade erivajaduste ja tingimustega, sellega aidatakse kaasa kas varustuse või muude taustajõudude hankimisel ning tehakse koostööd ülikoolidega inimvõimete piiride kompamisel. Kõik see aitab väljavalitud sportlasel langetada otsust: kas valida tippsport või muu eluvaldkond. See puudutab nii täiskasvanuid, kes on ennast juba tõestanud kui juunioreid, kes on endast märku andnud. Ka noorte hulgas on aina rohkem vaja toetuda ekspertide arvamusele.

"Team Estonia" on 10-15 aasta projekt, mille eelarve peab kasvama vähemalt 20 miljoni euroni, mis on tagasihoidlik lähenemine võrreldes jõukate riikidega, kellega peame mõõtu võtma samades tingimustes, kuid neid tulemustes edestades.

Saavutussport

Saavutusspordi all pean ma silmas kõiki neid tublisid spordiinimesi, kelle laeks jääb Eesti paremikku jõudmine, kuid rahvusvaheline tipp jääb kättesaamatuks. Kuid seda laiapõhjalist saavutusspordi toimivat süsteemi on meile vaja, mille peale saaksid toetuda tulevased Erika Salumäed, Erki Nooled ja Ott Tänakud jt.

Spordiklubid ja spordikoolid on erineva visiooni ja eesmärgiga. Ühtedel on rohkem ambitsiooni ja võimet talentide leidmiseks, mida tuleb osata märgata ja innustada.

Samas vajab saavutussport häid treeneriteadmisi ja -oskusi, hästi organiseeritud tugisüsteemi, selget tegevuskeskkonda ning võimalikult ühtseid ja arusaadavaid spordiklubide toetusmehhanisme.

Projekt "Sport koolis"

Just koolieas kujundatakse eluterved harjumused kogu ülejäänud eluks.

Maailma Terviseorganisatsiooni soovitus, et iga laps peaks liikuma aktiivselt ja juhendatult 60 minutit päevas või seitse tundi nädalas, peab saama koolide spordiprogrammi osaks.

Haridus- ja tervishoiusüsteem peab seadma eesmärgiks inimese oskuse ja harjumuse elada 65-70 aastat haigusvabalt. Alles seejärel saame nautida muud õpitut.

"Sport Koolis" projekt on vähemalt 15-aastase pikkusega ning nõuab enamiku spordile ja liikumisele minevast rahast.

Kui me tahame, et meie 160 000 üldhariduskooli õpilast liiguks soovitud mahus ja omandaks eluterved käitumisharjumused, on vaja juurde vähemalt 2000 pedagoogilise haridusega sporditreenerit. "Sport Koolis" projektis hakkavad kõiki neid lapsi treenima olemasolevad ja tulevased treenerid läbi spordiklubide, kes on koolidele lepingupartneriks koos kohalike omavalitsustega. Koos tagatakse ka olemasoleva ja tulevase sporditaristu maksimaalselt efektiivne kasutamine, ilma milleta läheb suur osa meie spordis liikuvast rahast ebaefektiivse sporditaristu ülevalpidamiseks.

Treenerid

Eestis on üle 4000 treeneri, kes peaksid saama pühenduda ainult õpilaste treenimisele.

Paljud treenerid peavad äraelamiseks teenima lisa muu tegevusega. Treenerid peavad ühiskonnas saama võrdsustatud õpetajatega nii sotsiaalsete tagatiste kui sissetuleku poolest.

Ootan pikisilmi, kui Eesti Treenerite Liidu etteotsa tulevad inimesed suudavad kõnetada ühiskonda sama häälekalt kui õpetajad. Kui need 2000 pedagoog-treenerit juurde lisada, võib vaid ette kujutada, milline akadeemiline side tekib ülikoolidega, mis omakorda annab spordielule juurde väga palju. Ülikooli peaks lõpetama igal aastal vähemalt 150 treener-õpetajat, mitte 15-20 nagu see on tänapäeval. Treeneriteadmiste arendamine tuleb seada riiklikuks prioriteediks.

Sporditaristu

Sporditaristu rajamine vajab riigi ja kohalike omavalitsuste kokkulepet.

Spordi infrastruktuuri rajamisel tuleks võimalusel kaasata kolmandaks osapooleks erasektor, kellele jääb hilisem haldusvastutus. Näiteks rahvusvaheliste võistluste korraldamiseks sobiva ujula, pallimängukeskuse või ratsabaasi saab rajada riigi, kohaliku omavalitsuse ning erasektori koostöös, staadionit aga pigem mitte. Sporditaristut ei ole õige laenurahaga ehitada, sest siis läheb tähelepanu sisult välisele.

Spordirajatiste ülalpidamine sööb ära suure osa spordivaldkonna rahast, kui me ei suuda sinna kokku viia kasutajaid ja treenereid 10-12 tunniks päevas. Selleks, et see saaks teoks, peavad eelpool kirjeldatud projektid tööle hakkama ja aitama sõlmida selle ellu viimiseks ühiskondlikku kokkulepet.

Sport kui majandusharu

Laias laastus jaguneb spordimajandus järgnevalt:

• riigi toetused ca 50 miljonit eurot;
• kohalike omavalitsuste toetused ca 100 miljonit eurot;
• inimeste oma panus ca 130 miljonit eurot;
• sponsorlus ca 50 miljonit eurot;
• spordikaubandus ca 250 miljonit eurot;
• spordivõistlustega seonduv ca 100 miljonit eurot.

Kui arvesse võtta ratsaspordi ja tehnikaspordiga seonduv, hakkab eelarve lähenema miljardile eurole. Riigile laekub sealt maksudena mitusada miljonit eurot, mida on mõistlik arvestada edaspidiste eesmärkide seadmisel.

Kuidas edasi?

Spordi ja liikumise eesmärgid peavad mõjutama kõiki.

Uute eesmärkide seadmisel ja ühiskondliku leppe sündimisel võiks pearoll olla 1998. aastal loodud Eesti Spordi Nõukogul (ESN), mis on valitsuskomisjoni staatuses ning mille põhimäärus näeb ette kõigi vajalike küsimuste käsitlemist.

ESN ei ole pikka aega tegelenud põhimääruses sätestatud küsimustega. Põhjus on eelkõige selles, et eesmärgid ei mõjuta tervet ühiskonda ja mitmeid ministeeriume, mille ministrid on pigem keskendunud enda valdkonnale ja on erinevatest poliitilistest parteidest.

Kaootiline maksude suurendamine on tupiktee, kuid investeerimine inimeste vaimsesse ja füüsilisse tervisesse kasvatab meid ühiskonnana tugevamaks igas mõttes. Kui näitame kõik koos, et oleme tugev organisatsioon ning meil on soov ja valmisolek, siis valitsejad peavad meid ära kuulama ning kaasa mõtlema. Maksudega vehkimine ei tee Eestit edukamaks ja paremaks, sport annab Eestile perspektiivi ja kvaliteetse elu.

Isegi kui väike osa meist suudab valjuhäälselt ennast nähtavaks teha, siis see innustab ka teisi kaasa tulema ning meie spordi eest seisma. Eesti spordisüsteemis on mitusada tuhat inimest, kui me hoiame kokku, on kõik võimalik. Kui Eestis sada või kakssada tuhat inimest midagi tahab, teevad nad selle ära. Teeme ära!

Selle kohta, kuidas kokkuleppe struktuur võiks üles ehitatud olla ja milline peaks välja nägema EOK tulevane juhtimisstruktuur, selleks et ühiskondlikku kokkulepet kaasata ja ellu viia, räägime lähemas tulevikus.