Kolm Eesti spordiisiksust: Tõnu Endrekson, Allar Raja, Rasmus Mägi. Pariis 2024 oli Endreksoni kuues, Raja viies, Mägi neljas olümpia. Kõik kolm pälvisid Pariisis seitsmenda koha.

Endreksoni ja Raja kulgemisest tippspordis rääkisin maikuu kommentaaris, nüüd keskendun Mägi teekonnale. Sooviksin, et näeksime Eesti sporditippude väärtust avaramalt ja sügavamalt kui pelgalt olümpiamedalite säras ja lummuses.

Meenutagem esmalt Rasmuse kulgemist olümpiamängudel. London 2012: aeg eeljooksus 50,05, 28. koht; Rio 2016: olümpiafinaalis 6. koht uue Eesti rekordajaga 48,40; Tokyo 2020: Eesti rekordaeg 48,11, finaalis 7. koht; Pariis 2024: kolmandat olümpiat järjest finaalis, kukkumine viimasel tõkkel, aeg 52,53. Jooksu kulgu silmas pidades võinuks koht kukkumiseta olla 4. – 6. Küllap võinuks uueneda ka Eesti rekord 47,82, sest näiteks finaaljooksu viiendana lõpetanud Kyron McMasteri aeg oli 47,79.

Nähkem siinkohal laiemat pilti: finaalikoht kolmel järjestikusel olümpial – jooksualal! –, juba ainuüksi see on väärtus omaette. Niipalju veel, et Rasmuse kõrval on 400 meetri tõkkejooksus kolmel järjestikusel olümpial finaali jõudnud ühendriiklane Kerron Clement – Pekingis 2008, Londonis 2012 ja Rios 2016.

Lisagem, et MM-idel on Rasmus Mägi võidelnud end finaali kahel korral: 2022. aastal Eugene'is oli ta kaheksas, mullu Budapestis seitsmes. 2014. aasta Euroopa meistrivõitlustel pälvis hõbemedali,  tänavusel EM-il neljanda koha (pronks jäi 0,19 sekundi kaugusele).

2021. aasta detsembris pani Rasmus kirja oma toonast sporditeekonda hõlmavad mõtted. Järgnevas mõttekäigus on ta leidnud huvitavaid seoseid, mis tõukuvad Paul Kerese isiksusest:

"Aastaid tagasi sain ühelt kergejõustikutreenerilt kingituseks Paul Kerese elulooraamatu. Kuigi ma ei pea end suureks biograafiate austajaks ja sportlaste elulooraamatute lugemist väldin vahel teadlikultki, kõnetas antud teos mind sellegipoolest. Paul Keresele mõeldes ei lähtu ma niivõrd temast kui sportlasest, vaid eelkõige kui isiksusest. Sellest raamatust jäi minu jaoks kõlama järgmine lõik:

"Suurmeister Salo Flohr ütles kord, et Keres on erakordne inimene: Ta juba näeb, kuidas võita, kuid otsib ikka veel mõnda teist võiduteed, siis veel üht ja veel üht."

Minu arvates otsis Keres tõde.

Ma ei taha mingilgi moel tuua enda ja Paul Kerese vahele paralleeli või end kellegagi kõrvutada, kuid antud mõte puudutas mind sügavalt. Kui jätta kõrvale võidu igapäevane sportlik definitsioon, siis see oli kindlasti mõte, mis pani mind just tulemuse huvides oma olemust ja treeninguid teise nurga alt analüüsima ning lihtsustatuna – otsima lahendust efektiivsusest ja olemasolevast teabest, olukorrast, vormist. Kuna spordimaailm ja tippsport, nagu ka enese tundmaõppimine ning eneseväljenduse alged tervikuna, on nii põnev ja lõputu maailm, on ka minus olnud pidevat otsimist ning väljakutset."

Teise maailmasõja järgsetel olümpiatel on Eesti jooksjatest Rasmus Mägi kõrval kuuenda kohani jõudnud Laine Kallas-Erik 1964. aasta mängudel Tokyos. Ilmasõdade vaheliste olümpiate rahvuslikus jooksuvaramus on aga Jüri Lossmanni maratonihõbe 1920. aastast Antwerpenis.