Mägi hakkas reedeses finaalis endale omaselt jooksu teises pooles ettepoole rebima, ent kukkus lõpusirgel viimasel tõkkel ja pidi lõpuks leppima seitsmenda kohaga.

"Elu esimene kukkumine 400 meetri tõkkejooksus... ma arvan, et hakkasin liiga vara haistma seda neljandat kohta, mis laual oli. Tõke on ikkagi enne vaja ületada ja siis kiirendada, võib-olla olin tõkke peal natuke kannatamatu," rääkis Mägi intervjuus ERR-ile. "Võib-olla pisut libedad olud, see ei ole minulik. Teada oli, et poole maa peal ma esimene ei ole, aga kaheksa tõket sujusid, üheksas samamoodi ja mehed hakkasid pigem selg ees vastu tulema; tundsin, et mul annab enda kasuks kallutada küll ja veel, aga õnnetu viimane tõke..."

"Teadsin, et dos Santos tuleb maruliselt peale, proovisin natuke tema tempo tuules tagasirgel tulla. Arvan, et algus oli kiirem kui poolfinaalis ja miks mitte isegi kiirem kui Eesti rekordi graafikus. Kaheksanda tõkke sain ka niimoodi tuldud, nagu vaja. Neid momente on olnud veel, kus viimane tõke päris ideaalselt ei õnnestu. Kui tunda, et keegi tuleb selg ees vastu, ise ründad suurel kiirusel tõket, mehed on käed-jalad laiali ka, teinekord mingi väike tõrge võib seal tekkida. Aga jällegi, reede õhul, otse-eetris ja prime time'i ajal sellist asja teha ei tahaks," naeris Mägi Eesti ajakirjanikega rääkides.

32-aastane Mägi võistles Pariisis oma neljandatel olümpiamängudel, olümpiafinaalis jooksis ta kolmandat korda järjest. Rios saavutas ta kuuenda ja Tokyos samuti seitsmenda koha. Suve alguses jahtis Mägi oma karjääri teist tiitlivõistluste medalit Rooma EM-il, aga pidi seal piirduma neljanda kohaga.

"Mul on sellest EM-ist, vabandust, aga küllaltki ükskõik," tõdes Mägi. "Olles olümpial kohal, neid asju ei anna võrrelda. Olen üsna veendunud, et oleks ma EM-il saanud mingit karva medali, ma ei usu, et oleksin siin jooksnud kolme jooksu. Vähemalt finaaliga, võib-olla tulnuks kolm jooksu lohutusringiga. Aga olümpia on niivõrd palju erilisem minu jaoks. Tunnetan ka seda, et kui võtame kümme aastat tagasi, Zürichi EM-i – kullavariant seal oli olemas, aga ma ei usu, et tänaseni jookseksin 400 tõkkeid ja teeks seda selles konkurentsis, kus ma praegu olen, kui selle kulla mina oleksin kaela saanud. See on see protsess, mida ma hindan, et ma täna üldse siin olen, jätkuvalt selle ala juures. Olen näinud selle ala tõusu, saanud võistelda nende meestega – ma arvan, et Rai Benjamin on maailma üks võimekamaid atleete üldse. Olgugi, et ma arvan, et ta siiani ei tea, kes mina olen (naerab). Aga see selleks. Mina igatahes olen nendest meestest heas mõttes vaimustuses," kinnitas eestlane.

"Räägime teinekord väga palju kogemustest, aga nagu ma pärast mingit jooksu ütlesin, siis see võib ka paras nuhtlus olla," tõdes Eesti rekordi omanik. "Teinekord on puhtalt lehelt ka hea alustada. Olen kõvasti enda sees tööd teinud, et noppida välja erinevatest aastatest, erinevatest jooksudest momendid, mis mind praegu aitavad; võtta kaasa enesekindlus ja unustada ebakindlus. See on olnud paras teekond, lähedaste tugi ja toetus on see, mis minus selle enesekindluse välja toob."

Reedeses olümpiafinaalis ületas esimesena finišijoone ameeriklane Rai Benjamin ajaga 46,46, teine oli Tokyos maailmarekordi püstitanud norralane Karsten Warholm 47,06-ga ning kolmas Brasiilia tõkkejooksja Alison dos Santos 47,26-ga. Esikolmik edestas järgmisi poole sekundiga.

"Suur kolmik õigustas enda nime. Minu jaoks oli Benjamin sellel hooajal olnud veenvam ja võib-olla juba eelmise hooaja lõpust murdis mõnes mõttes selle koodi, kuidas Warholmi vastu joosta. Warholmi jooks on mõnevõrra kapriissem, Benjamini võimekus on praegu võib-olla isegi üle," võttis Mägi finaali kokku.

Mägi sõnul on ta kogu aasta jooksul hoidnud väga head fookust ja ka see hooaeg läheb tema jaoks edasi. "Ideaalis oleks tahtnud täna siin Eesti rekordit parandada, see oleks olnud kolmas olümpia seda teha, ehk õnnestub tänavu seda veel teha. Kaks-kolm, võib-olla neli jooksu võiks olla ees, Teemantliiga finaali peaksin olema kvalifitseerunud, see on kindlasti üks hea võimalus," sõnas Mägi.

Kas Pariisi olümpia jäi Mägi viimaseks tiitlivõistluseks, ta öelda ei tahtnud. "Mõtetes oleks tahtnud ka midagi muud ümber kaela panna kui selle akrediteeringu. Üks asi, mida olen proovinud sportlasteel vältida, on naiivsus ja ma arvan, et oleks naiivne väita, et nüüd ma neli aastat suudan veel nende meestega võidu panna ja ise veel areneda. Kuigi nutisõrmus näitab, justkui organism on seitse aastat noorem kui vanus. Ma arvan, et ühel päeval see energia kindlasti saab otsa, see on fakt. Ma ei tunne, et see oleks selle hooaja lõpp, kui aus olla, aga loomulikult on palju läbirääkimisi, mis tuleb teha. Selle eeldus on see, et suudan oma meeskonna koos hoida, et lähedased on valmis jätkama ja palju-palju veel. Aga teisalt, ma tunnen, et minu tegutsemine ja see meeskond võiks luua päris palju võimalusi noortele sportlastele. Kõik investeeringud, mis viimastel aastatel teinud oleme, on olnud natuke kestlikumad ja ma näen, et sellest kõigest on võita paljudel, Eesti kergejõustikul tervikuna."

Selle peale käis ERR-i spordiajakirjanik, Mägi kunagine treeningkaaslane Johannes Vedru välja: "ega ju enne ei saa lõpetada kui [Tartu] ülikoolistaadion korda tehakse!" "See on hea tähelepanek ja hea, et sina selle välja ütlesid," vastas Mägi. "Tõesti, oleks hea seal võistelda, aga ma kardan, et siis juba võiks ka Brisbane'i olümpiale mõelda, et seal veel joosta saaks. Kahtlemata, tegemist on väga suure potentsiaaliga staadioniga ja samas, Austraalias ei ole ka käinud, kes teab," naeris kolmes olümpiafinaalis jooksnud mees.