Teisipäeval soovitas ROK-i täitevkomitee, et Ukrainas toimuvast sõjast hoolimata saaks Venemaa ja Valgevene sportlaste osalemine rahvusvahelistel võistlustel jällegi teoks.

ROK-i seisukoht on, et neutraalsete sportlastena võiksid venelased ja valgevenelased kaasa teha. Siiski, mõningad kitsendused pakuti välja: mitmest sportlasest koosnevaid võistkondi võistlusareenile mitte kutsuda, jätta kõrvale ka sportlased, kes on seotud Venemaa või Valgevene sõjaväe või muude riiklike julgeolekuasutustega.

Rahvusvahelise Olümpiakomitee presidendi Thomas Bachi öeldu alusel peab sportlaste osalemise otsustamise suhtes jääma ainuõigus spordiorganisatsioonidele.

Kõik see on tekitanud rahvusvahelises spordiringkonnas segadust pigem juurde. Reaktsioonid on erinevad. Vihastavad nii ukrainlased, neid toetavad jõud kui ka näiteks venelased ise. Mitmed korraldajad on ROK-i sõnade valguses teatanud võistluste ärajätmisest ja Pariisi suveolümpia aina läheneb.

Rahvusvaheline Olümpiakomitee ja selle president Thomas Bach üritavad endiselt laveerida. "Tuleb tunnistada, et nad on raskes seisus erinevatel põhjustel, mille üle võib spekuleerida, aga üldiselt ajaloos on nad sellist joont üritanud kogu aeg pidada, et sportlased ei ole süüdi," arutles Toomla. "Võib-olla, viisakalt öeldes, naiivne uskumine spordi ja poliitika lahususest. Barcelona olümpiamängudele lasti samasugustel tingimustel endise Jugoslaavia sportlased olümpialipu all võistlema. Keelatud otseselt on pärast teist maailmasõda Saksamaa ja Jaapan ja Afganistan vist 2000. Üldiselt nad on üritanud sportlastel võistelda lasta."

"Teiselt poolt, Rahvusvaheline Olümpiakomitee ei ole monotoonne või unitaarne nähtus, seal on sees kindlasti erinevaid seisukohti ning erinevaid seisukohti on ka nende alaliitude sees ja vahel, kellele soovitused on antud. Ehk siis mõned alaliidud, kus võib-olla läänemaailma domineerimine on nõrgem, võivad nendega kaasa minna, mõned jälle mitte," jätkas Toomla. "Samas, Euroopa jalgpalliliit näiteks Valgevene koondist kõrvaldanud ei ole ja alles nädalavahetusel nad siin mängisid kvalifikatsioonimänge. Valgevene, võistkonnaala, oma lipu all – UEFA-l sellega probleeme pole olnud. Nii et ROK on veidikese lahtise küna ees, mida teha ja lõpuks on siin ka väga palju ROK-i väliseid muutujaid ja mõjureid, mis lõpptulemuse otsustavad. Oluliseks saab tõenäoliselt siiski, mis saab Pariisi mängudest, mitte see, kas mõnel MK-etapil või piirkondlikul võistlusel Vene-Valgevene sportlased osalevad või mitte."

Mida ROK kasutab ühe sellise hoovana, et oma agendat peale suruda, on siis ÜRO juhis või ÜRO seisukoht, et venelased ja valgevenelased tuleks rahvusvahelisele spordiareenile tagasi lubada seoses inimõigustega ja teiselt poolt vastuargument puudutab siis seda, mis on seotud ukrainlaste õigustega. Kuidas hinnata, kui tugevatel jalgadel ROK-i argumentatsioon seisab? "Kõigepealt tuleb siin selgeks teha, see ei ole ÜRO seisukoht. See ei ole isegi ÜRO inimõiguste nõukogu seisukoht, mille eri raportöörid need kaks inimest olid, kes selle seisukoha välja käisid," selgitas Toomla. "Nad on inimõiguste nõukoguga seotud, aga iseseisvalt. Nad ei ole palgal, nad saavad vabatahtlikul alusel selle ÜRO inimõiguste nõukogu tellimusel avaldavad arvamust ÜRO nõukogule. Selles tähenduses see kindlasti ei ole ÜRO ametlik seisukoht. Ning nii palju, kui mina aru sain, nad ei esinenud seal ka oma selles ÜRO funktsioonis, vaid nad andsid nõu Rahvusvahelisele Olümpiakomiteele ja see, et nad olid ÜRO raportöörid, see oli lihtsalt… juhus on muidugi vale vasta öelda, aga see ei tulnud nende ametikohast või sellest seosest ÜRO-ga. Ehk siis pigem see raportöör on praegu tiitel, mis nende seisukohti võimendab, mitte otseselt ÜRO seisukoht."

"Kuidas see mõju avaldab? Kindlasti viidatakse sellele. Olümpiakomitee on sellele viidanud, Vene olümpiakomitee on sellele viidanud, ma ei mäleta, kas ka Dmitri Peskov sellele viitas, aga sõna ta sellel teemal kuidagi võttis. Selliseks väljapääsuks või õlekõrreks näikse see asi muutuvat küll. Aga jah, ta ei ole ÜRO ametlik seisukoht ja kui palju seda arvesse võtta, see on nüüd jälle iseküsimus," lisas Toomla.

Üks vaatepunkt praegusele olukorrale on see, et maailmas käib teisigi sõjalisi konflikte, aga nendes osalevad riigid olümpialiikumisest justkui välja tõrjutud ei ole. Kui hinnata, siis kas saab öelda, kui palju on selliseid konflikte praegu maailmas, mis laias laastus või suurusjärgus kannatavad võib-olla võrdluse välja Ukrainas toimuva agressiooniga ja milles osalevad riigid ei ole rahvusvahelisest spordielust välja tõrjutud?

"Konflikte on maailmas kogu aeg. Läbi inimkonna kirjutatud ajaloo on ainult mõned ajaloolased suutnud leida mõnisada aastat, kus ei ole konflikti olnud või vähemalt raporteeritud konflikti. Siin on mitu aspekti. Esiteks vallutussõdasid, mida Vene invasioon praegu on, on siiski kaasaegses maailmas vähe ja viimane, mis mul meelde tuleb, olekski Iraagi katse Kuveit alistada 1991. aastal. Nagu näha, neile sellest suuri sanktsioone ei tulnud," arutles Toomla. "Enamikke praeguseid konflikte võiks nimetada siseriiklikeks. Ja väga tihti valitsus versus tsiviilelanikkond ehk siis selline riigipoolne terrorism, kui nii nimetada. Neid tõesti ei kõrvaldata, sest olümpiakomitee ei taha samamoodi sekkuda kindlasti riigi siseasjadesse, mida valitsuse tegemised, ükskõik kui jõhkrad või julmad nad on, ikkagi lõpuks on. Seetõttu see kaob ära."

"Üks neist eriraportööridest olla ka vihjanud, et aga ameeriklased 2004 said Ateenasse, kuigi 2003 alustasid illegaalset sõda. Mis on ka tõsi, aga Iraagist ei tahetud teha 51. osariiki, see kindlasti ei olnud annekteerimissõda ja teiselt poolt ameeriklaste toime pandud sõjakuriteod või rikkumised, mis seal tehti, lahendati Ameerika enda poolt ära ja kindlasti nad ei olnud massilised või süsteemsed," meenutas Toomla. "Praegu on tegemist ulatusliku vallutussõjaga, kus silmanähtavalt terroriseeritakse tsiviilelanikkonda ja on läbi viidud tõsiseid sõjakuritegusid, mida ilmestab ka Vene presidendi kahtlustatavaks kuulutamine rahvusvahelise kriminaalkohtu poolt. Ehk siis mastaabid on praegu väga-väga erinevad."

Mida arvata boikoti võimalusest? Esiteks, kui realistlik see üldse tundub ja teiseks, milline sisuline mõju sellel võiks olla ehk kes selle läbi tegelikult ikkagi kahju kannab? "Boikotti saaks või tahaks pigem teha, seda on väljendanud siin mõned poliitikud Ukrainast kindlasti, aga ka Poolast näiteks. Kes boikoteeriksid, oleks lääneliitlased, eeskätt Hiinal tõenäoliselt ei oleks sellest sooja ega külma," mõtiskles Toomla. "Mis tekitab kaks probleemi, millest üks oleks täitsa koomiline – esimest korda oleks ohus, et korraldajamaa boikoteerib olümpiat, Pariisis see toimub. See seab ka teistele võimalikele boikoteerijatele väikesed piirid, see kõlaks nagu ka Prantsusmaa karistamine natukene, mida Ameerika, britid, meie siin kindlasti teha ei taha – rikkuda ära Pariisi spordipidu."

"Kes sellest võidaks või kaotaks – sportlased, ilmselgelt," lisas Toomla. "Kindlasti ka sponsorid, kes võivad olla selline huvitav jokker kogu selles mängus. Võidaks võib-olla niisugune abstraktne õiglus natukene. Et ärge ikka päris kõike tehke."

Ehk me võime öelda, et see on kingitus praegu teatud mõttes, et järgmine olümpia toimub Pariisis, mitte näiteks kuskil Kasahstanis? "Jah, kingitus igas mõttes tegelikult. Olümpiamängud võiksidki pigem toimuda Pariisis," muigas Toomla. "Aga jah, ma arvan, et sellel on väike kaitsekilbi mõju küll. Samas annab teha ka teistpidi piiranguid ehk siis mitte lihtsalt lasta sportlasi Schengeni viisaruumi ja kogu lugu. Võite osaleda neutraalse lipu all, aga kohale paraku ei saa."

Kuidas tundub, et võib-olla oleme olukorras, kus rahvusvaheline spordiväli pärast teist maailmasõda ei olegi kunagi olnud nii killustunud kui praegu? "Killustunud, jah. Mitmeks tükiks, on küsimus," analüüsis Toomla. "Kõik me kujutame ette ja teame külma sõja aegseid spordisündmusi ja seal oli seal killustumus kaheks küllaltki selgelt näha ja kulmineerus siis Moskva ja Los Angelese olümpiamängudega. Ma ei ütleks, et praegu see killustumine on kuidagi tugevam, sest leere on endiselt kaks, pluss siis riigid või olümpiakomiteed, kellel ei ole väga selget seisukohta või on ükskõik."

"Mis eristab, on see, et praegu on üks pool märgatavalt tugevam. Nõukogude Liit ja Ameerika Ühendriigid näisid vähemalt küllaltki sellised võrdsed vaenlased. Ja seetõttu nad said mobiliseerida liitlasi ja teisi riike. Praegu Venemaal seda võimekust kindlasti ei ole," hindas Toomla. "Kui Vene sportlasi ei lubata olümpiamängudele, siis sealtpoolt erilist boikotti ma küll ei näe, et Hiina või… okei, Eritrea või Põhja-Korea võib-olla tõesti ei tule, aga see tõenäoliselt spordi mõttes ei ole ka teab mis kaotus. Venemaa kindlasti ei suuda sellist jõudu mobiliseerida. See võib-olla on erinevus, mis silma paistab praegu."

Ehk et isegi kui rahvusvahelistes alaliitudes lõppevad selleteemalised hääletused näiteks 30-70 suhtena nende kahjuks, kes tahaksid venelaste ja valgevenelaste kõrvalejätmist ka neutraalsete sportlastena, siis politoloogina pigem hindad, et jõuõlg selles küsimuses on Euroopa või lääneriikide poolel? "Jah, sest sealt tuleb rohkem tipptasemel sportlasi eeskätt, mis on väljendunud ka juba nendes mõningates sportlaste väljaütlemistes. Näiteks see vehklemisliidu otsus. Ja teiselt poolt raha ehk siis enamik olümpiakomitee sponsoritest on siiski Ameerika päritolu ettevõtted või lääne päritolu ettevõtted ning nad võib-olla ka ei taha enam sellise supi sees olla," arvas Toomla.

Praegu tehakse hirmsat moodi kisa ja ROK üritab, mis ta üritab, aga igasugune loogika ütleb seda, et lõppude lõpuks ikkagi ROK on sunnitud tunnistama oma kaotust? "Eks ta kombib veidi seda piiri, kaugele lääs läheb või kaugele ta lubab," mõtiskles Toomla. "Ja nagu öeldud, mingites kohtades lubatakse seda mitte ainult neutraalse lipu all, vaid tennises täitsa lihtsalt niisama. Või siis see sama Valgevene jalgpallimeeskond. Eks ROK vaatab ja teeb ise ka mingisuguseid kulu- ja tuluanalüüsid, et mida teha võib. Mida ei ole praegu eriti näha, aga mis võiks olulist mõju omada, on olümpia suursponsorid. Ühelt poolt, mida nad ise teevad või kuidas nad oma avalikku nägu kaitsta tahavad ja teiselt poolt, mida lääneriigid valitsuste näol teha võivad, kui suhted ikka väga käest ära lähevad."

Rahvusvaheline olümpiakomitee kehastab sellist kõiketeadvat ja kõigest hoolivat maailmakorda ilmestavat organisatsiooni, aga paratamatult tekib sisimas küsimus, et võib-olla neil on veel mingi asi ajada kogu selle poliitikaga, mida nad siin nüüd on üritanud realiseerida. Mis need ROK-i motiivid ikkagi võivad olla, et nad väga selgelt on võtnud siin oma seisukoha? "Kindlasti on seal mingi annus seda sport kui rahuedendaja, sport sildade ehitajana, oleme olümpiarahu, oleme kõik kenasti koos – sellist idealismi," arvas Toomla. "Teisest küljest võib see idealism olla küllaltki küüniline, sest sellel sajandil eeskätt on rahvusvahelised spordijuhid ka kohtupinki jõudnud ja erinevad spekulatsioonid kellelegi seotusest suuremate ja vägevamate eeskätt diktaatoritega on kõlapinda leidnud. Väidetakse, et Thomas Bachi esimene õnnitleja, kui ta ROK-i presidendiks valiti, oli Vladimir Putin. See peab jääma lõpuks eeldatavasti FBI teha, teist sellist suuremat jõudu, kes selle välja urgitseks, ei paista."

"Aga siin võib mingisuguseid probleeme olla. Eriti ühes huvitavas valguses, et Ameerika Ühendriigid 2021. aasta sügisel võtsid vastu korruptsiooni ohjamise strateegia. Esimest korda on niisugune rahvusvaheline korruptsioon Ühendriikide ametlikus välispoliitikas ohuks, millega tuleb ülemaailmselt tegeleda ning diktatuurid töötavadki korruptiivselt, põhimõtteliselt mittekorruptiivset diktatuuri on harukordselt keeruline ette kujutada," jätkas Toomla. "Ja see võib panna olümpiakomitee ka natukene hammasrataste vahele ja ka taas need mainitud sponsorid."

"Üks võimalus on siis mingisugune idealism, teine võimalus on mingisugune küünilisus ja kolmas võimalus on lihtsalt selline laveerimine erinevate poolte vahel, püüd olla natukene kõigi sõber," lõpetas Toomla.