Mis võib praegu edasi saada, millised on võimalikud stsenaariumid ja rääkides Andrus Veerpalust, milline roll saab olema Eesti prokuratuuril?

Prokuratuurist see enam ei sõltu. Edasi hakkab asi palju sõltuma Austria poolest: kas nad leiavad, et asi on selline, et peaks välja andma Euroopa vahistamismäärust. Nad saavad seda teha, aga kui nad otsustavad seda kasutada, siis antud juhul on olukord selline, et Eesti ei ole kohustatud selle alusel Veerpalu välja andma. Eestis hakkab kohus otsustama, kas leida, et tõepoolest on mõistlik sellistel tingimustel Veerpalu välja anda või mitte.

Kas Eesti kohtupraktikas on teada analoogset riikidevahelist olukorda?

Euroopa vahistamismäärus antakse tavaliselt välja nende kuritegude puhul, mis on Euroopa Liidu reeglistikus konkreetselt üles loetud. Seda on võimalik välja anda juhul, kui kuritegu on riigis, kus seda tahetakse välja anda, karistatav vähemalt üheaastase vangistusega. Spordipettus on Austrias karistatav kuni kolmeaastase vangistusega, ehk sinna alla ta läheb. Aga ma ei tea, et meil oleks Eestis sellist praktikat olnud, kus oleks taotletud kellegi välja andmist juhul, kui Eesti pool ei ole kohustatud välja andma.

Kui seda tehakse, mille alusel Eesti pool otsustab, kas anda välja või mitte?

Siin sõltub sellest, milline hinnang antakse teole, mis väljaandmise aluseks on ja milline on Eesti ja Austria vaheline koostöö. Saan aru, et Austria aitas mõningal määral Mati Alaveri kriminaalasjas kaasa sellele, et me saaksime menetlusega siin ühele poole. Võimalik on, et Eesti leiab ka, et peaksime Austria poole soovidele vastu tulema. See hakkab aga ikkagi väga palju sõltuma konkreetse kohtuniku otsusest, kuidas tema seda kaalub. Seaduses ei ole ette nähtud, et ta kindlasti peab andma või ei pea. Seadus ütleb, et võib keelduda.

Oletades, et tegemist oli tahtliku kõrvalhoidmisega, on vist selge, et Andrus Veerpalul ei ole selles olukorras mõistlik Austriasse minna?

See sõltub sellest, millised on tema menetluslikud eesmärgid. Kriminaalmenetluses võivad kahtlustataval, süüdistataval olla väga erinevad eesmärgid. Ühelt poolt võib süüdistatav mõelda sellele, et tahab probleemist lahti saada, et poleks südame peal täiendavat muret. Kui ta ei pea aga südametunnistuse piina nii suureks, siis kahtlemata ei ole tal mõistlik Austriasse minna, sest seal võetaks ta tõenäoliselt vahi alla.

Näete te õigusteadlasena õigusraamistikus mingit probleemi selles, et taoline olukord üldse saab tekkida?

Erinevatel riikidel on selgelt erinevad seisukohad selles, mida tunnistada kuriteoks ja mida mitte. Eesti ja Austria ühiskonnad on minu arvates piisavalt sarnased, et meil võiks kuriteod olla enam-vähem sarnaselt otsustatud. Näiteks vihakuritegude puhul oleks meil tõenäoliselt vahet rohkem, aga mis puudutab spordipettust, tundub, et hakkame seadusandlusega lähemale jõudma.

Mis veel puudutab selle situatsiooni lahendust: ma ei tea, et Austrias oleks üleüldse otsustatud, et see kuritegu on nii oluline, et Austria sooviks Andrus Veerpalu vahi alla võtta. Euroopa vahistamismääruse väljaandmise aluseks peavad nad olema otsustanud, et selle menetluse jaoks, situatsioonis, kus ta ise pole kohale tulnud, on vaja teda vahi alla võtta. See on vaja Austrial enne otsustada ja ma ei tea, et neil oleks vahistamismäärus olemas.

Kui Eesti kriminaalseadustikku täiendataks spordipettusega, siis see antud juhtumi raames enam mõju ei oma, sest kui kuritegu pandi toime, sooritati see ajal, mil see seadus ei kehtinud. Kui seadus vastu võetakse, siis tagantjärele ei tohiks see antud juhtumi puhul rakenduda?

See läheb juba päris keeruliseks. Tagasiulatuvale seadusele me ei anna jõudu siis, kui see raskendab olukorda. See puudutab materiaalõigust, praegu on vahistamine ja see on juba menetlusseadus. Nende puhul rakendatakse seda seadust, mis kehtib menetlustoimingu tegemise ajal. Ma ei tea, et meil oleks sellist situatsiooni varem olnud. Puhtalt menetlusseaduste puhul rakendatakse tõepoolest neid seadusi, mis kehtivad menetlustoimingu ajal. Jõuame jällegi tagasi kohtuniku positsiooni juurde: kohtunikul on palju raskem otsustada, et Eesti ei ole nõus loovutamisega, siis, kui Eesti oleks juba spordipettuse karistatavuse ära otsustanud. Praegu kipub mul olema selline tunne, et siis ei oleks üleüldse alust keelduda, sest kui otsuse tegemise ajal oli tegu Austria seaduse järgi karistatav ja kui ta on karistatav ka siis, kui Eestis see otsus tehakse, kujutan ette, et ei oleks enam alust keeldumiseks.

Kas ja kui võimalik on see, et kui praegune olukord jätkub, siis ühel hetkel jõuame olukorda, kus kohtuasi Austria poolel aegub?

Millalgi see tegu kindlasti Austria seaduste järgi aegub, aga praegu, kui Andrus Veerpalu menetlusest kõrvale hoiab, siis praeguseks usun, et aegumine on vastavalt Austria seadustele peatunud. Praegu ei oska väga täpselt öelda, kuidas Austria seadused neid aegumisi arvestavad, aga selge on see, et millalgi see Austria seaduste järgi ka aegub.