Eesti kiiruisutamise taassündi vedanud Treiman: tagantjärele mõeldes oli hull aeg ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: SCANPIX/Svetlana Aleksejeva

Neljapäeva õhtupoolik Adaveres. 68-aastane Väino Treiman, Eesti kiiruisutamise taassünni ilmselt olulisim arhitekt, jätkab Adaveres, sealsel 250-meetrilisel ringil noorte kiiruistajate kasvatamist.

Eelmisel nädalal nägid lapsed oma silmadega kodujääl võistelnud Saskia Alusalu ja viieaastane Kirke ütles treener Väinole, et tahab olla Saskia moodi. Ja põlevate silmadega lapsed, Kirke sealhulgas, ei luba Treimanil pensionile jääda. Sest kes neid siis tippu aitaks?

Väikeste treeningul osales neljapäeval üheksa last. Neist kaheksa olid tüdrukud ja üks poiss. Järgmisel nädalal ootab Tallinnas ees võistlus.

Adavere 250-meetrilise ringi jää on sel talvel uisusõprade hinnangul väga kvaliteetne ja nädal aega tagasi sai Väino kõvasti kiita. See on mehele suur tunnustus.

"Ma ei ole treener selle sõna otseses mõttes, vaid ma olen võimaluste looja," lausub Treiman. "Mina lõin lastele võimalused, lastel oli tohutu tahe ja siis sa pead neile neid tingimusi pakkuma. Kui vahendeid ei ole, siis pead need leidma. Kui lapsel uiske pole, pead leidma vahendid, et ta saaks uisutada. Algselt uisutasime hokiväljakul, aga lapsed kasvavad ja hokiväljak jäi lihtsalt kitsaks – siis hakkasin tegema ringi staadionile."

"Tagantjärele mõeldes oli hull aeg: tegin seda öösiti tuletõrjevoolikutega, ühendades neid kokku ja lahku. Lõpetades olin paras jääpurikas. Täna olen jõudnud nii kaugele, et mul on traktor, mis lihvib jääd, kuid põhitöö ehk aluspind tuleb teha endiselt voolikuga. Enam ei ole ma üksik hunt – mulle on appi tulnud lapsevanemad ja teised inimesed. Ma ei pea neid kutsuma, nad pakuvad ise abi ja see on lausa rõõm."

Iga suure mehe taga on vägev naine. Väino abikaasa Anar Treiman on Adaveres töötanud kooliõpetajana, andnud kehalist kasvatust üle 40 aasta.

"Väino on kodust ära sama palju kui kõikidel teistelgi talvedel. Eks seda nühkimist on, aga vahendid on läinud paremaks ja ka abilisi on juurde tulnud. Olid ajad, kui uisuvälja sai tehtud porirajale. Nüüd on ikkagi asfalt all ja selles mõttes on lihtsam," räägib Anar Treiman.

Väino tutvustab kohalikku spordivarustust. Kapid on täis erinevaid jalanõusid, mis on väga hoolsalt sorteeritud. Adaveres leidub kõigi soovijate jaoks paar uiske, ükski huviline, iseäranis laps, ei jää ilma võimalusest spordialaga tegeleda.

"Ma ütleks, et maainimene jääb aina vaesemaks ja maale jäävad need, kes eriti ei pürgi edasi ja pole nii läbilöögivõimelised. Muidugi on ka selliseid, kes ei taha maalt ära minna ja on tublid ka siin, aga minu tunde järgi on nii, et kes vähegi tahab ja püüab, läheb siit ära. Kunagi mulle öeldi, et Adavere on pommiauk – siin pole midagi teha. Kuid ma ütlesin, et vaata, kus sa kiiruisutamises jõudsid – kui sa oleksid mujal olnud, polnuks sul seda võimalust. Ei saa öelda, et Adavere on pommiauk ja siin pole midagi teha. Siin tehakse aga ainult üht sporti ja see on uisutamine. Suvel rullitamine ja talvel kiiruisutamine."

Abikaasa Anar Treiman ütleb siiski, et Adavere sporditegevus on mitmekesine.

"Läbi aegade on tulnud siit käsipallureid, korvpallureid, kergejõustiklasi. Praegu on lihtsalt olnud niimoodi, et kogu see tähelepanu ja võim on läinud uisutamise peale. See aga ei tähenda, et sealt kõrvalt ei võiks tulla mõne muu ala sportlane. Meie koolis teeme kõiki alasid. Kuna võimalused on selleks väga head, on nii juhtunud, et kõige rohkem on tulnud siit siiski kiiruisutajaid. Põhiliselt on siin Põltsamaa valla lapsed ja peamiselt Adavere lapsed."

Inimesed käivad ja küsivad, kuidas on võimalik, et üks väike, veidi rohkem kui poole tuhande elanikuga alevik olla ühel spordialal nii edukas? Anar Treiman ütleb, et igas lapses on peidus mingi talent. Väikses kohas sujub lihtsamalt koostöö õpetajate, treenerite ja lapsevanemate vahel. Ning see on võti.

"Kui laps ei jõua trenni või on tal mingi häda, siis sellises väikses kohas ütleb õpetaja treenerile, mis see põhjus täna on, miks tal ei lähe hästi või miks ta puudub. Või annab treener õpetajale infot. Suures linnas selline asi ei tööta. Side vanematega on tugev," selgitab Anar Treiman.

"Enamus mu elu on olnud ratastel. Kui alustasime kiiruisutamisega, siis novembrikuus, kui Helsingis jää tehti, siis iga nädalavahetus istusime bussi ja sõitsime Soome. Kui räägitakse, et tänapäeval on tippu jõudmiseks väga palju vaja, siis meil polnud mitte mingeid tingimusi. Läksime Helsingisse, leivakott oli igaühel endal kaasas ja põhitoit oli kiirnuudlid. Keegi ei nurisenud ega virisenud. Kunagi polnud ka seda, et keegi tulla ei saanud," meenutab hilisemate olümpiasportlaste Marten Liivi ja Saskia Alusaluga Soome vahet sõitnud Väino Treiman.

"Absoluutsesse tippu jõudmiseks on vaja ära minna. Nagu ma ütlesin, pole mina mingi treener. Minu töös ja meie uisutajatel on vedanud. Meil on tulnud kõik asjad õigel ajal. Ka siis, kui oma rahakotil enam ei jõudnud, tuli keegi appi."

Neljapäeval sattus Adaverre omaaegne kiiruisutaja, veel Ants Antsoni aegade buumi mäletav Ants Kuusik. Kuusik elab ja töötab Viljandis, kuid hea jää tõmbas kodulinnast välja tedagi.

Arutasime ka Viljandi Jakobsoni Kooli kehalise kasvatuse õpetajaga, mis on Eesti kiiruisutamise tasemetõusu taga ja milline võiks olla tulevik.

"Asi hakkab suvel pihta. Rulluisuvõistlused on hästi populaarsed ja seal on palju lapsi. See kandub sealt edasi, aga talvel on ju määrav meie ilm. Võrreldes lähinaabritega, kus on olemas vähemalt sisehallid, on harukordne, et meil on selliste olematute tingimuste pealt sellised uisutajad, kes on jõudnud maailma tippu. Siin peaks aga riik aitama, et saaksime korraliku uisuhalli, sest näeme, et sel alal on perspektiivi," arvab Kuusik.

Kui küsin meie kohtumise lõpetuseks spordipedagoogilt ja Väino Treimani abikaasalt Anar Treimanilt, millest Adaveres unistatakse, siis kõlab vastus nii.

"Tegelikult on meil olemas kõik, mis vaja. Oleme saanud teha kõike, mis oleme tahtnud. Tõenäoliselt oleme osanud olla nii pealetükkivad ja leidnud neid vajalikke keerdkäike. Minu arvates meil on väga õnnelik paik."

Hästi. Adaverre 400-meetrilist ringi ei tulnud, kuid kas Eestisse oleks seda vaja?

"Otseloomulikult. Kuid jäähalli pole ka Soomes. Jäähalli ei ole ka Rootsis. Ent Soomes on uisutamine hetkel väga kõva ja ehkki Rootsis on hetkel mõõn, on see ka seal olnud väga kõval tasemel. Kui Valgevenes Minskis valmis jäähall, siis me enam Soomes ei käinud ja hakkasime Minskis käima. Tihti olime me seal ainsad ja küsisin, kus on kohalikud – ei olnud! Hall oli, kuid uisutajaid mitte. Kui ehitame mõne rajatise, aga kandepind puudub, siis ei tule kusagilt pauguga lapsed. Peavad olema eeskujud ja treenerid," rõhutab Väino Treiman.

Lõpetuseks, mis jäi sellest kohtumisest veel kõlama? Adavere lastel on olemas eeskujud. Sellised eeskujud, kes inspireerivad sealseid väikesi poisse ja tüdrukuid, kes pole oma kodukanti ja esimesi treenereid unustanud. Paistab, et perekond Treimani jaoks on endiste õpilaste hoolitsus üks olulisemaid tunnustusi, mida neil võimalik teenida.

Esimene täismõõtmetes kiiruisutamise rada Tallinnas annab ala arengule hoogu juurde

Tallinnas sai kiiruisutamine kauaoodatud tõuke sel talvel. Mõne nädala eest avati Lasnamäel Härma staadionil Eesti esimene täismõõtmetes kiiruisutamise rada. Kaks aastat on samas kohas olnud võimalik kasutada 400 meetri pikkust betoonist uisuringi, nüüd on ovaal kaetud korraliku jääga. Tallinna Kiiruisuklubi treeneri Mart Markuse sõnul on Härma staadioni arendamisega astutud professionaalsete kiiruisutreeningute vallas suur samm edasi.

"Meid on siin praegu umbes 50 uisutajat ja piirangud rohkem ei lubagi. Kõige noorem on nelja-aastane, kes on minu tütar, ja kõige vanemad on juba 60 kanti. Huvilisi on igas vanuses ja on päris palju kiiruisurahvast," kommenteerib Mart Markus.

"Olen isegi tegelikult Adaverest pärit ja seal üles kasvanud ja kui tulin Tallinnasse kooli kehakultuuri õppima, eesmärgiga treeneriks saada, siis meil tegelikult ei olnudki varianti kiiruisutamist kuskil teha. Käisime Nõmme metsade vahel treppidel hüppeid tegemas, sõitsime rulluisku, aga sellist head väljundit jääl sõita polnud. Sel hooajal valmis aga see 400-meetrine ring ja tänu sellele saame hakata palju suuremalt seda kiiruisutamist arendama. Nüüd saame neli-viis kuud Tallinnas normaalselt treenida."

"Märtsis toimuvad siin Eesti meistrivõistlused sprindis ja mitmevõistluses. Marten Liiv on siin kindlasti kohal ja väga kiired mehed ja naised tulevad starti. Siin on rajal külmutus all ja kui peaks minema sulaks, püsib see rada kuni kümne soojakraadiga," lisab Markus. "Koostöös Pirita Spordikeskusega proovime siia järgmiseks aastaks veel kiirema jää peale saada ja tulevik võiks olla ikkagi see, et saaks siia ikkagi katuse ka peale. Saaksime siis treenida septembrist märtsini. Praegu jääb vahemik novembrist märtsini."

"Lähim hall on meil ikkagi Minskis ja et tipptasemel treenida – nagu Marten Liiv – siis kahjuks välistingimustes treenimistest enam ei piisa. Jää vahe on nii suur. Kui saaks siiagi katusegi peale ja plekist seinad, et oleks tuule käest kaitstud ja jäämeistritel oleks kergem, siis see võiks olla miinimumprogramm ja oleks tegelikult juba ideaalne."

Mart Markuse sõnul saavad noored kiiruisutajad praegustes tingimustes Eestis edukalt harjutada ja areneda kuni juunioride vanuseklassi lõpuni ehk täisealiseks saamiseni. Siis on tipu poole pürgimiseks vaja minna välismaale, kus on kiirem jää, stabiilsemad tingimused ja tugevamad treeningkaaslased. Eraldi rõhutabki Markus kiirete treeningpartnerite tähtsust. Näiteks Joonas Valge on Saksamaal oma treeninggrupi kiireim mees, mis arengule mõeldes kindlasti ideaalne pole. Ka MM-i viienda koha mees Marten Liiv on 1000 m distantsil oma treeninggrupi parim, samas poole lühemal distantsil kannustavad teda õnneks temast kiiremad treeningkaaslased. Kui tänu paranenud treeningtingimustele hakkab Eestis harrastajate arv lähiaastatel kasvama, on vaja treenereid, kes järelkasvuga tegeleksid. Mart Markuse sõnul on ka siin lähiajal oodata olukorra paranemist.

"Hetkel asi treenerite taha pigem ei jää. Kui aus olla, siis praegu on Eestis ainult Väino Treiman ja Mart Markus, kes on kaks kutselist treenerid. Lähiajal tuleb aga noortest neid kindlasti juurde ja plaanin nad enda klubisse tööle võtta. Harrastajate kasvuga on lihtsam treenereid ka lihtsam palgata."

Toimetaja: Kristo Tamm

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: