Suusaliidu presidendi ameti maha pannud Laane: ma ei taha olla lihtsalt kummitempliks ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: ERR

Alates 2015. aastast Eesti Suusaliidu presidendi ametit pidanud Andreas Laane sel positsioonil enam ei jätka, öeldes, et igapäevatöö kõrvalt alaliidu juhtimisega sajaprotsendiliselt tegeleda pole võimalik.

"Minu igapäeva töö on olla Alexela grupi esimees ja tänases väga raskes olukorras tegeleda mõlemaga sajaprotsendiliselt ei ole lihtsalt võimalik," selgitas Laane ERR-ile antud intervjuus, öeldes, et otsus sai langetatud veebruari viimastel päevadel.

"Olin väga pikalt mõelnud ja rääkinud suusaliidu teiste juhatuse liikmetega ja peasekretäriga. Ma ei taha olla lihtsalt kummitempliks – sellises ühiskondlikus ametis tuleb selgelt panustada. Kui ma suusaliidus n-ö vabatahtliku töö vastu võtsin, siis teadsin, et see võtab minult päev-kaks nädalas, aga võttis ta siiski oluliselt rohkem. Praegu, kus on koroonakriis, mille mõjusid me veel ei oska lõpuni hinnata, siis oma põhitööd, mille eest palka makstakse, kõrvale jätta ei ole võimalik. Meil on väga suured riskid ja palju ohte, millega tuleb igapäevaselt tegeleda."

Laanel pakkumisi võimalikuks asendajaks ei ole, kuid ta usub, et suusaliidus on piisavalt häid potentsiaalseid kandidaate. "Ma arvan, et see, mis suusaliidu ümber toimus või mis Mati Alaveri ja Team Haanjaga tuli suusaliitu kaasa – see ei ole kellelegi eriliseks tõmbenumbriks. Tänu sellele, täna sellist inimest, kes kohe ja väga innustunult tahaks suusaliidu presidendiks saada, ei ole. Samas suusaliidu juhatuses on väga palju häid ja võimekaid inimesi ja seal on kindlasti olemas nimed, kes võiks olla suusaliidu presidendid. Pink on lai ja president kindlasti ka leitakse."

Mis oli suusaliidu presidendina töötades meeldiv? Mida enam kogeda ei tahaks? "Kõige meeldivam on selgelt olnud see, et meil on väga palju perekondi, kes ihu ja hingega tegelevad erinevate suusatamise aladega. Näha on, et Eestis on inimesi, sportlasi, emasid-isasid, kes tahavad, et meilt tuleks uued medalivõitjad ja ausalt öeldes panevad sinna oma hinge, raha ja enamgi veel."

"Mida ei taha enam on see, et päevast üks, kui ma suusaliidu presidendiks sain, saime tänaseks kurikuulsa Mati Alaveri sõpruse ja meie tegevust hakati lahkama leheveergudel. See, miks me sinna omal ajal uue meeskonnaga tulime ja mida me teha tahtsime, see pärsiti sisuliselt ära. Tagantjärgi võin öelda, et meedia tegevusega kaotasime kõvasti sponsoreid – ka neid, keda mina tõin juurde. Kahju rahaliselt on mitmetes sadades tuhandetes eurodes. See (dopinguskandaal – toim.) on lörtsinud ära alade mainet ja see on see, mis olnud väga ebameeldiv ja raske kaasa võtta."

"Suurem mõju on see, et sa ei saa kuhugile rahulikult minna. Tänaseni pole asi täielikult lahenenud – on ebaselge, mis siis juhtus. Nii-öelda ausad ülestunnistused, et tegin ainult veredopingut, on osutunud mitte kõige ausamateks. See vari on endiselt edasi."

Kas Laane sai kontakti ka Andrus Veerpaluga? "Ausalt öeldes ma väga ei otsinud [kontakti] ja tema ka ei otsinud. Mis meil siis ka öelda oleks? Sellel diskussioonil ei oleks ju jumet ja ma arvan, et see, mida Andrus Veerpalu teeb, teeb ta oma õigustest ja huvidest lähtuvalt. Ta peab teatavat moodi käituma ja mina ei ole siin kohtumõistjaks, kuidas või mida ta teeb."

"Suusaliidu seisukohast on kogu dopinguteema taunimisväärne ja suusaliit oli esimene, kes tegi dopingu asjus kuriteoteate ja pean tunnistama, et saime selle eest nii ametlikult kui mitteametlikult riielda, et miks me kedagi risti tahame lüüa. Me ei taha kedagi risti lüüa, me lihtsalt ei saa taluda sellist dopinguteemat. Kui minna minevikku, siis see lepingute asi on tagantjärgi humoorikas. Me panime sinna sisse selle dopingu punkti ja siis oli meedias kõvasti juttu, et see ei ole üldse oluline. Tagantjärgi tarkus on see, et tundub, et mehed said juba siis aru, milles probleem on."

Mis aitaks Eesti sporti edasi? "See Team Estonia idee, mis kunagi tehti, on õige viis, kuidas spordi edasi arendada. Kurb on see, et Team Estonia ideest on saanud jälle üks katuserahade jagamine ja see tegelikult ei toimi. Ma arvan, et päris elus peaks riik välja mõtlema, et milliseid spordialasid ta tahaks omada."

"Oletame, et riigil on soov omada suusatamise meeste ja naiste koondist: siis tuleks kokku leppida, et selle koondise eelarve on näiteks 500 000 eurot aastas. Riik peaks põhimõtteliselt tegelema selle tellimusega, et ta on valmis seda 500 000 aastas maksma, mis siis, et mõnikord on tulemused halvemad ja mõnikord paremad – lihtsalt, et säilitada seda sporti."

"Täna on selgelt näha, et eraraha spordis enam sisuliselt ei ole. Minu arvates peaks olema selline koondisepõhine lähenemine – kui tahame, et me tahaks, et meil oleks väga hea võrkpallikoondis, siis riik peaks aru saama, et see maksab miljon eurot ja siis see miljon eurot ka iga aasta antakse. Teine pool on see talendileid ja riik peaks otsustama, kas ta on valmis riske võtma."

 

Toimetaja: Kristo Tamm

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: