Tarmo Tiisler: kui sporti ei ole, siis mida tegelikult ei ole

Olgem ausad, liigutada natukene ju saab. Jalutada, jooksmas käia, rattaga sõita, soovi ja tahtejõu olemasolul teha kodus kätekõverdusi ja kõhulihaseid.
Seda kõike ei saa paigutada igasugu moodsate tegevuste alla, nagu body ja pump ja muud välismaakeelsed sõnad, aga pakun, et kuni 1990ndate alguseni tavainimene nii ainult sporti tegigi. Olid algelisemat sorti jõusaalid, aga need ei ole võrreldavadki tänapäevastega. Seda nimetatakse kehakultuuriks, kuigi enamik seda nime põlgab ja kõik "teevad sporti".
Midagi seega siiski on.
Mida siis ikkagi ei ole, kui me räägime, et sporti pole.
Me ei saa koos mängida, on ilmselt kõige täpsem väljend. Mängu all pean silmas mingit võistlusmomendiga ühistegevust, kus me oleme leppinud kokku reeglid ja võibolla ka auhinna. Me ei ole leppinud kokku, et tunneme tehtust rõõmu, sest see on justkui enesestmõistetav (vahel läheb asi muidugi käest ära ja siis on sõimamist kuipalju).
Me tahame kirrrrrge ja seda saab ennekõike juhul, kui teame, kes veel samal ajal sama asja teeb. Inimene võidab inimest, on tahtnud seda teha kogu aeg ja see on igati okei soov.
Aga lisaks sellele, et me ei saa ise mängida, ei saa me teiste mängu vaadata. Kas siis spordisaalis või teleka ees. Ma ei ole kuulnud, et keegi räägiks telekehakultuurist, aga telesport... Ojaa. Sel alal on kõik universaalsed kossu- ja laskesuusa (just laskeosa)- ja jalkatreenerid, lisaks selle ala parimad kommentaatorid.
Just sellest on hetkel kõige suurem puudus, areeni kõrval teiste mängu jälgimisest ja treeneri-kommentaatori-asjatundja rollis kaasa elamisest.
Areen on tulnud meile ühe puldiklõpsu kaugusele, aga see on hetkel tühi. Me ei ole sellega harjunud, sest viimased paarkümmend aastat on kogu aeg midagi olnud ja kui keegi juhtub rääkima, et vanasti loeti tulemusi järgmise päeva lehest, siis seda lihtsalt ei mõisteta.
Meilt on võetud ajutiselt mänguvõimalus, nii aktiivse kui passiivse. Aga me oleme muutunud emotsioonisõltlasteks ja uut doosi ei tule hetkel peale.
Varsti ehk tuleb, laseme otse veeni ja kütame edasi.
Toimetaja: Kristo Tamm