Tarmo Tiisler. Igavuspagulane vol 2: raamatusoovitused ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Tarmo Tiisler.
Tarmo Tiisler. Autor/allikas: Kairit Leibold/ERR

Mõistagi maitseb lugemine kõige paremini siis, kui enne on tehtud korralik õuetiir. Praegusel kodukontori ajastul on õuesammud hinnas ja klassikaline kümme tuhat võiks igaühel jalas olla küll.

Aga siis oled kodus tagasi, kõht on täis söödud ja tahaks nurru laskmiseks kaaslast. Palju intiimsemat, kui on ekraan.

Selliseks kaaslaseks on leiutatud raamat.

Ja praegusel ajal toetame Eesti asja, onju!

Läksime:

"Korvpalliromaan", Mihkel Tiks

1980. aastate täielik hitt-teos. Umbes nagu Mihkel Raua musta-pori-raamat paar kümnendit hiljem. Vanem generatsioon võiks nüüd meelde tuletada, kes oli raamatus kelle prototüüp või lihtsalt nostalgitseda. Nooremad inimesed võiksid vähemalt püüda mõista, miks oli üks korvpallifiktsioon raamatu kujul niivõrd oluline ja tähtis, et isegi kolleeg Pahvil alati pisar palgele veereb, kui raamatust juttu tuleb.

"Albertville 92", Tiit Karuks

Kuigi Barcelona 1992. aasta suveolümpia on sealt saadud medalite tõttu meil justkui paremini meeles, oli Alberville'i taliolümpia esimene, kus sinimustvalget taas ametlikult lehvitada sai. Tiit Karuks oli kohapeal, pani raamatusse kogu oma hinge ja et Karuksi hing on suur, sai ka raamat väga palju suurem kui välja paistab.

"Kaks kavaleri", Paavo Kivine

Ah et miks Kiviselt just see, suhteliselt vähetuntud teos ja mitte Müncheni olümpiaraamat või "Tahtmine" või uuem kraam Lurichist või Keresest?

Esiteks on see sama hea lugemine, sest Kivine vist ei oskagi halvasti kirjutada.

Teiseks ja selleks olulisemaks soovituspõhjuseks on ilukirjandusliku raamatu toimumise aeg: Teise maailmasõja järgne Eesti. Oli raske, oli keeruline, oli teadmatus. Tuleb tuttav? Ja ometi on selles raamatus lootust, et igal juhul tuleb ka homme päev.

"Jüri Jaanson. Sauruse tee", Gunnar Press

Jüri Jaanson on kange nagu Jüri Jaanson ja Gunnar Press ei ole kehvem mees. Raamat Jaansonist on esimene paksem persooniraamat, mille Press kirjutas ja meil kõikil on "esimesega" seoses alati mingi eriline fluidum ja õrnus. Seda on palju ka raamatus, kuigi jutt on valust ja kannatamisest.  Aga kuidagi õrnas ja hapras võtmes. Press oskab.

"Mart Poom. Minu lugu", Indrek Schwede

Ma ei ole kindel, kas see on kõige paksem spordiraamat, mis Eestis ilmunud – ahjaa, ESBL ("Eesti spordi biograafiline leksikon - toim.) on vist paksem – aga see pole ka oluline. Karta on, et paljude jaoks on Mart Poom juba vaid väravavahtide treener, sest tema mängijaajast on juba aegu möödas. Paljude jaoks on ta aga endiselt meie esindaja muinasmaal, kuhu eestlasel justkui asja ei oleks tohtinud olla.

Poom ja Schwede on mõlemad ülipõhjalikud mehed ja tulemus on raamatus. Vahel võib tulemus põhjalikkuse pärast kannatada, siin mitte.

Nii, soovituslik kirjandus, nagu tänapäeval öeldakse, on teie ees. Hakake pihta, aga enne ikka kümme tuhat sammu, eksju.

Toimetaja: Kristo Tamm

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: