Kindlasti on maailmas juba sajad pead asunud mudeldama spordielu koroonaviiruse lõppedes või vähemalt olukorras, kus meile tundub, et oleme normaalses elus tagasi.

Sest me ju eeldame, et saab varsti läbi.

Eeldada, et siis on kohe sisseharjunud olukord tagasi, ei julge ilmselt keegi öelda ja seega on kõigi jaoks põhiküsimuseks uus olukord võimalikult täpselt ära tabada ja sellele reageerimiseks varakult valmis olla.

Varasemast olulisemaks saab küsimus: kas ala tipptasemel harrastamiseks on kriitiline mass selle jälgijaid, kes on nõus selle eest maksma?

Tavaharrastamisega on veidi teistmoodi: Inimesed maksavad selle eest, mida nad teevad. Ostavad vajaliku inventari, palkavad juhendaja, maksavad osalusmaksu. Või teevad ainult ühe kolmest nimetatust. Seda kõike juhul, kui nad peavad oluliseks vaba raha ja aja just sellesse tegevusse investeerimiseks.

Ise maksan ja siis orienteerun, mängin kossu või kabetan. Aga igal juhul ise valin, mida teen.

Tippspordiga on täpselt vastupidi. A peab maksma, et B saaks sportida.

Kümne aasta tagune majanduskriis väga tuntavat reha ei teinud ja Eesti spordimudel jätkus samamoodi, kui enne seda.

Võimalik, et jätkub ka nüüd.

Või tekib olukord, kus ellu jäävad need spordialad, mille järele on nn. nõudlus. Millele on kriitiline kogus kaasaelajaid kas võistluspaigas või ekraanide taga, aga soovitavalt mõlemas.

Lihtsalt medalitest ei pruugi enam piisata. Vaja on kontakti inimestega, kes on nõus selle vaatamise eest maksma või sellel kaude kaasa elama. Või peab riik oluliseks tegutsemiseks vajaliku raha välja käima. Siiamaani on riik olnud hea toetaja, isegi väga hea. Lähiaastate võimalusi me hetkel ei tea.

Kõik on teada ja tuttav juba varasemast. Midagi uut ei ole. Ainult see, et kontaktid tuleb nüüd paljuski uuesti luua, sest maailm on muutunud.

Kui kontaktikeelu aeg lõppeb, tuleb kiirkorras hakata kontakte looma.

Edu saadab kiiremaid ja neid, kelle pakutav on vaatajatele olulisem.