Kümmekond aastat hiljem läks Poisike raadiosse tööle ja tema jaoks oli kosmos, kui ta saadeti Lillehammeri olümpialt saabuvaid sportlasi intervjueerima.

1995 sai Poisike raadios kommenteerida Thunder Bay MM-i.

1998 vaatas Poisike juba Nagano olümpial kohapeal, kuidas rajus plögailmas tema kaasmaalased esikümnesse sõidavad. Poisikesel tekkis tunne, et... see ei ole ju võimalik, et tema, Poisike, saab midagi sellist näha.

Aga sai veel enamatki. 2002 nägi Poisike Salt Lake Citys, kuidas temast palju rohkem näinud kolleegil murdub hääl ja veereb pisar, kui kaks Eesti meest pjedestaalile tõusid. Poisike tegi kangelastega intervjuusid, vaatas kõrvalt Suurt Treenerit ja meenutas, kuidas ta 20 aastat tagasi telekast suusatamist vaatas.

Poisike oli õnnelik ja ta ei osanud üldse enam midagi rohkemat elult soovida.

2006. aasta kuld oli Poisikese jaoks juba enesestmõistetav asjade jätk, Libereci kuld kolm aastat hiljem samuti. Poisike uskus, et see ongi normaalsus ja nii jääbki. Ta vaatas suusastaadionil medalijärgset õhinat ja ei suutnud uskuda, et 1982. aastal alanud reis on teda sellisesse punkti viinud.

Poisike tundis end ise ka tegijana, helistas aeg-ajalt Suurele Treenerile, kes, nagu Poisikesele tundus, kohtles teda tuntava respektiga ja poetas isegi vahel tunnustava sõna.

2011 vaatas Poisike, kuidas Suur Meister ja Suur Treener istuvad koos laua taga ja räägivad, et nemad ei tea midagi.

Sel nädalal kukkus Poisikese maailm lõplikult kokku. Ta ei suuda ainult aru saada, kas teda peteti juba 1982. aastal, kui ta telekast Oslo MM-i vaatas ja endale eluks teeotsa leidis.