Korvpalli areng on silmanähtav. Globaalne talendiotsing on andnud tulemusi. Aina räägitakse uutest trendidest. Kolmepunktivisete suur osakaal, kiired lahendused. Kaitsemängu pole kunagi alahinnatud, aina agressiivsemalt käiakse vastasele peale. Ometi tunnistatakse, et kaitsemänguga enam üksi edu ei saavuta. Määravaks saavad liidrite individuaalsed rünnakuoskused.

NBA on ju läbi oma eksistentsi olnud staarikeskne, esmalt see müüb, meedia ja möll, ent on saadud aru, et nii tuleb ka tulemus. Mängu alguse rünnakutel on ikka läbi aegade otsitud tsentrit, talle pakutakse ka tegutsemisvõimalusi. Mängu lõpuminutid kulgevad aga hoopis teise stsenaariumiga. Pall on tagaliinis tegutseva liidri käes, kes siis ainuisikuliselt otsustab.

Seda tüüpi mängijaid vajavad kõik maailma klubid. Neid ei kasvatata kindla koolikavaga, nad lihtsalt sünnivad, pall kaenlas. Pall on nendel kasvueas pruudi eest. Neid sündis ka varem, neist on ilusaid lugusid kirjutatud, ometi on ajas ka nende osas toimunud teatud muutused. Lihtsalt nõtke mängustiiliga, hea pallikäsitluse ja tabava viskega – võib juba väheks jääda. Stephen Curry tõestab muidugi vastupidi. 36-aastaselt korraldas ta veel Pariisi olümpial tõelise etenduse.

Õnneks on korvpall erinevate talentide võimaluste maa. Ometi on aina enam esile kerkimas atleetlikkuse osakaal. Füüsilisele arengule pannakse üha rohkem rõhku. Mäng on oluliselt jõulisem. Kiirused on tõusnud, aktsioonidesse minnakse maksimaalse sooritusega. Mängu iseloom lihtsalt nõuab osaliste täit otsustavust. Kõik see on tore, eeskätt pealtvaatajate jaoks, ent kõigel sellel on ka tagajärjed. Traumad – ka see on ajastule iseloomulik märksõna.

Meil Eestiski on viimasel ajal tulnud ses osas järjest halbu uudiseid. Mängukoormusi püütakse doseerida, ent ikkagi ei suudeta kõike vältida. Kõigil klubidel üle ilma on nimekirjas ka vigastuspausil olevate mängijate loetelu, tegutsemiseks on vajalik suurem koosseis.

Pool sajandit tagasi hiilgas meie esindusmeeskonnas just Jaak Salumets oma hulljulgete sööstude ja ettevõtmistega korvi all. Alalhoiuinstinkt justkui puudus, tagajärjeks olid sagedased vigastused. Kasutati isegi terminit – räpane mängumees. Kalevi meeskonda tituleeriti tollal siiski kui akadeemikuid. Füüsiliselt, eelkõige gabariitidelt, jäime konkurentidele alla, targa ja kannatliku mänguga olime siiski arvestatavad tegijad.

Salumets soovis ja suutis ka korvi all resultatiivselt tegutseda. Sellele panustas ta ka meeskonda juhendama asudes, just põhimõttel, et ainult tagaliiniga edu ei saavuta. Lisaks parim tollane meditsiiniline tugi ning meeskond suutis vigastusi minimiseerida.

Tänasel päeval on aina olulisem kogu meeskonna atleetlikkus, valmisolek füüsiliseks vastasseisuks. Nagu elu näitab, tuleb selleks hakata valmistuma õige varakult. Lastemängudest alates, soovitavalt paljajalu ja mitmekesiselt. Sport on tõsine asi, mitte ainult meelelahutus, selleks tuleb luua kindel alus.