Eesti meeste korvpallikoondisel seisavad ees tähtsad mängud. Esmalt tuleb kindlustada endale koht EM-finaalturniiril. Parim võimalus selleks on kodune võit 21. veebruaril Põhja-Makedoonia meeskonna üle. Kui see tehtud, järgneb tegus suvine hooaeg. Ega rahvuskoondistel viimastel aegadel palju esinemisvõimalusi pole antud. Klubide huvi ja haare on totaalne, mängijate hõivatus seetõttu maksimaalse lähedane.

Ent õnneks on ka rahvuskoondistel oma roll täita. Eeskätt rahva südames. Suurt mängu saame mängida vaid ühtse rusikana. Klubitasandil meil paraku jaksu kõrgseltskonda pürgimiseks pole. Seda on näha ka publikuhuvis, ei ole sellist usku, lisaks kohalik jõudude killustumine. Koondis toob aga suurimagi saali rahvast täis, vähemalt seni, kuni oleme suures mängus, kui näeme võimalust ja selleks on lootust. Tänasel päeval on talenti ja pürgimissoovi, on ka väärikas ja toetav tagala.

Niisiis, Põhja-Makedoonia, viimaste aastate ja valikturniiride põhikonkurent. Läbi aegade oleme nendega mänginud 12 korda ja võitnud seitsmel korral. Ometi on pinge alati õhus, seal on ohtlikke tegijaid, ka nö kaasatuid jõude. 2011. aastal jõudsid nad ju isegi EM-il poolfinaali ja lõpetasid neljandana (Makedoonia nime all). Nende põhimure on see, millist kodustatud mängijat parasjagu kasutada, sest üle ühe siiski juurde lisada ei saa. Meil neid muresid pole, küll on oluline kõik parimad pojad ühel ajal ühise asja nimel kokku saada.

Oluline on teada, mille nimel me võistleme, ikka Eesti eest!

Just see meid tiivustab, meil on ju väärikas ajalugu. 100 aastat on koondis rassinud, nüüdseks on 722 ametlikku mängu peetud, neist 355 võidetud. Nii ja enamgi on kirjas hiljuti ilmunud raamatus "Eesti korvpallikoondis – Esimene sada". Põhja-Makedoonia on üks 67-st riigist, kellega oleme palliplatsil kohtunud ja üks 37-st, kellega on positiivne saldo.

Vabariigi sünnipäeval, 24. veebruaril on valiksarja viimane mõõduvõtt hoopis teist masti vastasega. Leedut küll aasta tagasi võitsime, aga üldsaldo on paraku 13:37. Võitu võõrsil loota seega üpris keeruline. Grupi neljanda meeskonna Poolaga on mängud peetud. Grupis jäi seis 1:1, ent ajalooliselt jääme ka neile alla 8:13.

Mängijate poolt on samuti võimalik vaadata, kes kui palju on panustanud koondise käekäiku. Tuleb tunnistada, et uue põlvkonna esindajatel on raske eelnevatega sammu pidada. Ühelt poolt on mängude arv piiratud, samas on ka tippmängijatel aina keerulisem klubi haardest vabaneda, lisaks sagenenud vigastused, mis aina füüsilisema mänguga kaasnevad. Kui 2019 koondise karjääri lõpetanud Janar Talts sai kirja 159 mängu, siis praegustest koondislastest on Siim-Sander Venel kirjas 90 mängu. Kui sel aastal EM-finaalturniirile pääsetakse, on ilmselt tagatud ka piisavalt mänge, et Vene jõuaks nö sajaliste klubisse, kus seni on ees ootamas 17 mängijat. Teised meie koondislased on ses nimekirjas veel üpris kaugel. Kregor Hermetil on kirjas 52, Kristian Kullamäel 50 ja Janari Jõesaarel 46 kohtumist.

Rahvuskoondise nimekiri on tänasel päeval pikk, konkurentsis püsimiseks on see vajalik. Põhiline on siiski töö kvaliteet, meeskonna sisu. Usume, et ollakse valmis, nii eelseisvateks veebruari mängudeks kui suurturniiriks suvel.