Mis juhtus pärast 20. septembrit, kui värske EOK sportlaskomisjoni esimehena enda esimesel EOK täitevkomitee istungil spordi vahekohtu loomise dokumentide poolt hääletasin?

Jah, tunnistan, et sellesse starti läksin kehva ettevalmistusega ega jõudnud kõiki uue kohtu loomise juriidilisi tekste nii hästi läbi töötada, et oleks suutnud lõpuni mõista ja selgelt tõlgendada vahekohtu reegleid, mis spordiõigusega tegelev advokaat Mart Parind hiljem välja tõi.

Tundsin, et mul ei ole ka pädevust kahelda dokumendi kokku pannud ekspertides ning teistes koosolekul osalejates.

Spordikohtu loomine on suur samm Eesti spordi jaoks, seega hääletasin nii, et sellega saaks edasi liikuda.

AGA, teades nüüd neid nüansse, millele Parind oma avalikus kommentaaris tähelepanu juhtis, sooviksin, et oleksin küsinud rohkem küsimusi ja hääletanud teistmoodi. Sain esimesed vitsad EOK sportlaskomisjoni esimehena.

Kuna minu kohus sportlaskomisjoni esimehena on seista eelkõige sportlaste õiguste ja huvide eest, siis nende uute teadmiste valguses ma ka kohe reageerisin.

Ärme kiirusta, et linnuke kirja saada

Minu eesmärk on tekitada uus laiem arutelu ning tõmmata rohkem ka sportlaste endi tähelepanu teemadele, mis võivad neid isiklikult kunagi väga valusalt puudutada. Olles suhelnud erinevate sportlastega, tuleb tõdeda, et enamik ei olnud spordikohtu loomise ideest teadlikud.

Nagu ma varasemalt ütlesin, spordikohtu loomise algatamisega on suur samm tehtud, aga ärme kiirusta, et lihtsalt linnuke kirja saada.

Üks asi on spordikohtu reeglistiku vastuvõtmine, teine aga tagada, et see tegelikult ka töötab sportlaste kasuks. Hetkel tundub, et meid ei ole piisavalt kaasatud ja minu kui sportlaskomisjoni esimehe roll ongi just seda tähelepanu alla tuua.

Kui me räägime spordist, siis räägime inimestest, kes kogu oma elu ja karjääri sellele pühendavad. Me ei saa neid jätta kõrvale otsustest, mis võivad nende tulevikku oluliselt mõjutada. Kuigi spordikohtu loomise idee on põhjendatud, on praegusel kujul dokumentides teatud vajakajäämisi – need ei pruugi sportlasi piisavalt kaitsta ja võivad isegi minna põhiseadusega vastuollu.

Kas me oleme valmis tegema samme tagasi, kui selgub, et kiirustades tehtud otsused pole õiged? Või laseme lihtsalt asjadel minna, sest nii on mugavam? Ma tahan uskuda, et Eesti spordikogukond on valmis arutlema ja tegema parandusi. Mitte kunagi ei tohiks karta diskussiooni, eriti kui panused on nii suured.

Sportlastel on soov olla kuuldud

Muidugi ma teadsin, et tulles välja enda pöördumisega vahekohtu osas, kõnnin ma libedal jääl. Aga hingelt politseinikuna olen tihti valinud ebamugavama tee, et reageerida seal, kus märkan ebakõla või ebaõiglust, kuigi näiliselt ei ole see minu asi. Jah, selle tulemusel olen saanud nii otseselt kui ka kaudselt pihta. Aga mind häirib üldine ükskõiksus, kus n-ö probleemi nähes me ei reageeri. Tean, alati ei jõua, aga pigem jätame reageerimata, sest meil tuleb sellest tüli.

Antud kontekstis natuke meelevaldne, aga näitena siiski sobiv vaadata ajas natuke tagasi. Aastate eest oli kodune vägivald peresisene asi. Õnneks on see nüüdseks muutunud ning loodetavasti tuleb varsti järele ka seadusandlus, mis on praegu vägivallatseja poole kaldu.

Spordi kontekstis on juba igivana vastasseis spordiametnike, kes töötavad südamega spordi heaks, ja atleetide vahel, kes on tihtilugu ühed parajad fruktid. Olen korduvalt enda karjääri jooksul kuulnud lauseid, et sportlaste asi on teha trenni ja tuua tulemust, ametniku asi on otsustada, mis on neile parim. See vastab osalt tõele, aga kas saaks ka paremini?

Mõeldes EOK presidendikandidaatide debatile, on esmakordne ja kiiduväärt tegu see, et kõik kandidaadid leidsid aega kohtuda EOK sportlaskomisjoniga. Viimane sai muidugi juhtuda ainult sportlaste enda palvel. See on ju ka mõistetav, sest sportlastel ei ole häält, mida püüda. Aga sportlastel on soov olla kuuldud.

Aeg on laiemaks aruteluks

EOK presidendikandidaadid on viimastel nädalatel toonud välja palju väärtuslikke mõtteid ja algatanud suuremat arutelu. Kersti Kaljulaid, Urmas Sõõrumaa ja Erich Teigamägi on kõik rääkinud Eesti spordi tulevikust ja muutustest, mida nad soovivad näha. Nende arutelud näitavad, et Eesti spordikogukond on valmis dialoogiks ja suuremateks muudatusteks. On aeg, et me ei kardaks küsida küsimusi ja vajadusel ka varem tehtud otsuseid ümber hinnata.

Näen kahte võimalikku stsenaariumit:

1. EOK täiskogul hääletatakse spordikohtu reeglite poolt ning hakatakse tegelema selle dokumendi ümberkirjutamisega;
2. Jätta hetkel spordikohtu reeglid vastu võtmata, teha probleemkohad korda, vajadusel kaasates veel osapooli ja selgitades kehtima hakkavate reeglite mõju spordirahvale. 

Minu eesmärk ei ole kunagi olnud lihtsalt kritiseerida, vaid luua platvorm, kus sportlaste hääl on kuulda ja kus me kõik saame aru, miks ja kuidas spordi tuleviku üle otsuseid tehakse. Kui me nüüd kiirustame ega aruta spordikohtu loomise üle piisavalt laiapõhjaliselt, võime hiljem kõik kahetseda.