Lühidalt on tegelik olukord järgmine: rahastus summaarselt nimetatud organisatsioonidele ei vähene, kaasatud saavad rohkemad lapsed ja noored, võistlused ära ei kao ning KuM hinnang maakonna spordiliitudele kui väga olulisele liikumisharrastuse edendamise potentsiaaliga võrgustikule on endiselt kõrge.

Spordipoliitika põhialused aastani 2030 seab üheks peamiseks eesmärgiks, et valdav osa eestimaalastest oleksid regulaarselt kehaliselt aktiivsed. Kõikide eelnimetatud organisatsioonide ühe peamise rahastajana on KuM-i ootus, et organisatsioonid panustavad sellesse eesmärki. Miks on see oluline? Vähese liikumise ja istuva eluviisi kulu aastas on hinnanguliselt miljard eurot ning arvestades, et iga kolmas kolmanda klassi laps on ülekaaluline, siis need kulud mitte ainult ei kasva tulevikus, vaid kahaneb ka tööealise elanikkonna tootlikkus heaolu ning kaitsevõime, rääkimata võimalustest olla tulevikus sportlikult edukam riik. Vaatamata aastate pikkusele ootuste peegeldusele, on jäänud nii EKSL kui ka ESLJ tegevused peamiselt võistluste keskseks, mis tähendab, et kaasatud on vaid kõige aktiivsemad. KuM viis sel kevadel läbi uuringu kooliealiste laste ja õpetajate hulgas ning esialgsed tulemused näitavad, et 2/3 õpilastest ei ole viimase aasta jooksul EKSL võistlustel osalenud ja võistlustel osalejatest on ligikaudu 80% trennis käivad lapsed. Ehk valdav osa lapsi võistleb topelt – nii spordiklubide kui ka koolide eest. Samas näeme, et maakonna tasandil on järjest rohkem mõistmist ja tegevusi, et liikumisrõõm jõuaks kõikide laste ja täisealisteni. Väga hea!

Kogu avalik sektor otsib tõhustamiskohti, seda tuleb leida ka spordi ja liikumisharrastuse juhtimises. Maakondlikud spordiliidud peavad täna tervikpilti vaadates üleval kahte katusorganisatsiooni. Kui maakonna tasandil tegelevad organisatsioonid nii täiskasvanute kui ka koolispordiga, siis mõlema suuna jaoks on eraldi katusorganisatsioon (EKSL ja ESLJ). Topeltsuured administreerimiskulud ja kaotatud sünergia ei ole ilmselt ainsad kohad, kust efektiivsust kaotatakse. Tuleb leida optimaalsem viis üleriigiliste ühistegevuste koordineerimiseks. Selle arvelt on võimalik parandada aastaid maakondades esile tõstetud muret, et ülesandeid on väga palju, kuid tööjõudu ja ressursse minimaalselt.

Suunates senise ressursi vähendamata kujul (!) maakondlikele spordiliitudele, kaasneb kultuuriministeeriumi poolt ka ootus, et ühiselt lepitakse kokku üleriigilistes tegevustes ja nende rahastamises. On esinenud kahtlusi, kas seda suudetakse. Küsiksin teistpidi – kui igasugune ühishuvi ja koostöötahe liikmete vahel peaks puuduma, kuidas saab siis rääkida katusorganisatsiooni poolt loodud olulisest lisandväärtusest, mis nüüd justkui on ohtu sattunud? Kui on tugevad ühised väärtused, siis neid ka hoitakse. Maakondlikud spordiliidud on katusorganisatsioonideks kohalikele klubidele ja saavad kesksete funktsioonide olulisusest suurepäraselt aru. Nii Kultuuriministeerium kui ka EOK on valmis panustama, et eelseisvate muudatuste juhtimise protsessi oleks võimalik kaasata eriala eksperte, et nende abiga leida parim juhtimismudel ning seada sihid järgnevateks perioodideks.

Diskussioonis kõlanud väide, et KuM on võistlustegevuse vastu, ei vasta samuti tõele. Oleme pidevalt rõhutanud, et võistlustegevuse kõrval (mitte asemel) tuleb rohkem tähelepanu pöörata neile, kes on liikumisest kõrvale jäänud või jäämas. Justnimelt selleks, et meil oleks rohkem spordist ja liikumisest lugu pidavaid kodanikke. Järjest enam on neid omavalitsusi, kelle ootused on sarnased, kes on kohaliku spordi ja liikumisharrastuse peamised rahastajad ning kelle soovide ja ootustega arvestavad ka kohalikud spordiorganisatsioonid, sh maakondlikud spordiliidud.

Spordiklubide tasandilt toon ühe näite, miks ainult võistlustegevusele keskendumine meid eesmärgile lähemale ei aita. Regulaarselt spordib spordiklubides pisut üle 50% lastest ja noortest (5-19a). Seda on üle kolme korra rohkem kui 30 aastat tagasi, kui väljusime nõukogudeaegsest spordikoolide süsteemist. Spordist väljalangevus on täna aga väga suur – 16-aastaseid harrastajaid on Eesti Spordiregistri andmetel poole vähem kui 12-aastaseid, 18-aastaseid juba kolm korda vähem ehk gümnaasiumi lõpuks on neid järel sarnane hulk omaaegsete spordikoolidega, kus maksis ainult tulemus. See ei ole juhus. Eelmisel aastal avaldatud Praxise uuringu järgi on üks oluline väljalangemise põhjus see, et trennid on liialt suunatud võistlusspordis jätkamisele, aga noortel oleks huvi treenida vormisoleku eesmärgil. Kui me näeme juba aktiivsemate laste ja noorte puhul sellist trendi , siis kuidas saame eeldada huvi nende puhul, kes trennikogemust ei oma ehk kelle oskused ja võimed on ahtamad? Rohkelt mõtteainest on siin mitte ainult koolidel (ja koolispordil) vaid ka spordiklubidel. Samuti avalikul sektoril, kes läbi toetuste ja regulatsioonide raamistiku loovad.

Lõpetuseks vajab ümberlükkamist ka väide justkui oleks Kultuuriministeerium 2020. aasta maakondlike visiitide käigus kandnud sõnumit, et "maakonna spordiliitude inimesed täidavad väga-väga mõttetut rolli ja selliseid organisatsioone nagu maakondlikke spordiliite pole üldse vaja". Vabandust, aga see on absurd. Kui me toona oleksime selliselt mõelnud, siis neid visiite poleks toimunud. Aga see oli juba teine samalaadne ühisvisiit mõne aasta sees koos EOK-ga ja eesmärk oli veenda kohalikke omavalitsusi liikumisharrastuse edendamise tähtsuses ja maakondlike spordiliitude võrgustiku potentsiaalis selle ülesande täitmisel. Mulle tundub, et visiidid täitsid eesmärki – tänaseks on omavalitsused tuntavalt suurendanud maakondlike spordiliitude toetusi ja omavaheline koostöö ja usaldus on tublisti kasvanud. Nagu sportlased ütlevad – siit on hea edasi minna!