Lätis sündinud ja piirilinnas Valkas elav Läti ning Eesti verd neiu esindas veel hiljuti võistlustel lõunanaabreid, aga alates septembrist esindab ta Eestit. "Tunnen end rohkem eestlane kui lätlane," tunnistas Zunte. "Iga kord, kui kuulen midagi eestlastest, näiteks suusahüppajad, siis ma tunnen, et nad on minu meeskonnas."

Zunte on mitmes mõttes haruldus. Mitte ainult on ta hetkel meie ainus skeletonisõitja, aga selleks, et 22-aastane talent saaks uut kodumaad esindada, moodustati spetsiaalne kelguspordi liit.

"Kindlasti rikastab meie spordimaastiku, et meil on olemas üks spordiala, millega eestlane tegeleb ja kus on ka noortel variant vaadata, et selline meelelahutus on samuti olemas ja võimalus sellega tegeleda ja kui mul läheb hästi, siis miks mitte sellega hakata tõsiselt tegelema," arutles Eesti Olümpiakomitee spordidirektor Martti Raju.

Ükskõik, millise lipu all, siis piirkonna ainus võimalus trenni teha asub Siguldas. Tänu 1986. aastal rajatud Baltikumi ainsale keskusele on just Lätist võrsunud hulga edukaid kelgutajaid, seal hulgas olümpiamedaliste. Oma isa innustusel 14-aastaselt alustanud Zunte on siin liialdamata tuhat korda pea ees alla kihutanud ja tunneb iga sentimeetrit Sigulda rennist. 

Kelguspordis on tegelikult kolm eraldi ala: skeleton, kus väga lihtsustatult öeldes laskutakse kõhuli pea ees; kelgusõit või luge, kus mööda renni sõidetakse selili jalad ees; ja bobi, kus kaks kuni neli meeskonnaliiget kihutavad istuvas asendis vastavas kelgus.

Zunte tõusis kiirelt Läti noortekoondisesse

"Probleem on selles, et see sport pole näiteks midagi, millega sa oleksid tuttav kergejõustikus või ei ole füüsilisi eeldusi, mis tavalises spordis. Sa pead olema kiire, aga väga imelikul moel. Sa pead lükkama midagi, mis on raske jääl ja samal ajal oled sa alla 90 kraadi ja nõjatud ettepoole. Pole ühtegi sporti maailmas, kus sa peaksid veel nii tegema," arutles Zunte treener Gints Dzerve. "Meil oli ka nali, et parim keha skeletonisõitjal oleks ahvi keha – lühikesed jalad ja pikad käed –, sest see tõukamise lihtsaks."

Ehkki Zunte rangelt võttes äsja nimetatud kriteeriumitele ei vastanud, on tal selgelt annet. Kiirelt tõusis ta Läti noortekoondisesse, noppis kõrgeid kohti rahvusvahelistel võistlustel ja juba räägiti olümpiale pürgimisest, kuni maailma tabas koroona ning tema treener Gints Dzerve otsustas koondise juurest lahkuda. 

"Pandeemia ja kõige sellega kaasnevaga tappis paljud inimesed sisemiselt kuni kohani, kus nad peavad enda sisse vaatama, mida nad päriselt tahavad. Ma tegin otsuse lahkuda oma professionaalse töö juurest, kus meeskonnas oli mitu inimest. See oli minu lõpp Läti meeskonnaga," selgitas Dzerve. 

"Minu jaoks oli suur põhjus, et Gints lahkus. Olime koostööd teinud seitse aastat, ta lahkus ja mul polnud treenerit, kui olla aus. Ja see oli esimene asi ja siis ma hakkasin kõiki võimalusi mõtlema, mis mul Lätis oli, ja jõudsin järeldusele, et see ei tööta," meenutas  Zunte.

Ühelt poolt kinnitavad Zunte ja Dzerve, et konflikti Läti koondise ja spordifunktsionäridega polnud, samas on selge, et mõlemad leidsid uue motivatsiooni võimalusest esindada hoopis Eestit. Nimelt oli Zunte emapoolne vanaisa eestlane.

Emal ja õdedel on samuti Eesti-Läti topeltkodakondsus

"Ma ei ole teda tegelikult kunagi kohanud. Ta suri väga noorelt. Mu ema oli 13. Ma tean mõningaid asju, aga kuna ta ei elanud kaua, siis see mõjutas väga palju kõike. Aga mul on mõned pildid ja kui ma neid vaatan, siis ma mõtlen alati, et okei, see mees oli nägus," naeris Zunte.

Esmalt taotles sünnijärgset Eesti kodakondsust sportlase ema, seejärel Zunte ja siis ka tema kolm õde ning nüüd on neil Eesti-Läti topeltkodakondsus. Augustis, kui kodakondsuse protsess oli veel pooleli, võttis ta ühendust Eesti Olümpiakomiteega. 

"Kirjutab, et tahaks tulla Eestit esindama, et on olnud Läti skeletonsportlane kaheksa hooaega, võistelnud maailma karikatel, juunioride MM-il, Euroopa karikatel, rahvusvahelistel karikatel. Mina ütlesin, et tule kohale!" meenutas Martti Raju. "Ses suhtes ma kutsusin ta välja ja siis ta tuli mingi nädal hiljem oma treeneriga siia. Tüdruku point oli see, et ta on kindlalt otsustanud saada heaks sportlaseks, aga et seal on tal nagu piir ees."

EOK spordidirektori Martti Raju sõnul pole sellised päringud mingi haruldus. Tihti just enne suurvõistlusi laekub neile kirju mõnikord vägagi eksootiliste riikide esindajatelt, kes uurivad võimalust Eesti lipu all näiteks olümpiale pääseda. Seda enam, kui tegemist on spordialaga, kus Eestil oma esindajat pole või on vähe. 

"Oi, neid on tulnud seinast seina. Valdav osa on tulnud maratonijooksus näiteks, et minu isiklik rekord on selline, kas te ei oleks huvitatud," rääkis Raju. "Eriti just nendel rasketel aegadel majanduses, kus inimesed lihtsalt otsivadki varianti kodunt jalga lasta või neil ei olegi valikut, peavad põgenema, siis on seda virvendust olnud rohkem."

Kuigi maailmas on palju näiteid sportlaste nn kodustamisest, et mitte öelda üleostmisest, ja ka Eestis on näiteks korvpallis aastate jooksul korduvalt arutatud võõrmängijate sihiteadlikku toomist koondisesse, siis siiani on kiusatusele vastu pandud. 

Eesti lipu alla on tahtnud tulla erinevate riikide sportlased

"Kui keegi täiesti suvalisest kohast tahaks tulla Eestisse ja öelda, et ma olen hea sportlane ja andke mulle kodakondsus – sellist varianti ei ole. Eesmärk ongi ju see, et ei toimuks sellist üleostmist," sõnas Raju. "Meil on rahvusvahelises spordiliikumises riike, kes kindlasti sellega tegelevad ehk ostavad naabritelt häid sportlasi ja siis panevad nad oma lipu all võistlema, aga selliste asjade vältimiseks ongi paika pandud reeglid, et juhul kui sportlane on esindanud mõnda riiki kas tiitlivõistlustel ehk siis MM-il või siis EM-il, isegi noorte või juunioride klassis, siis mingisugust automaatset vahetust, et ma nüüd vahetan lipu ära, võtan teise passi ja lähen teist riiki esindama, ei toimu."

Kuigi maad on uurinud nii USA ujujad, erinevate Aafrika riikide maratonijooksjad ja eelmisel sügisel ületas uudiskünnise isegi üks Austria suusahüppaja, kes soovis Eesti lipu all võistlema pääseda, siis siiani on sellised vangerdused kõne alla tulnud ainult, kui inimesel on tegelikult Eesti juured. Näiteks on Eestit olümpial esindanud Ameerikas sündinud mäesuusatajad, kes ei mahtunud sealsesse koondisesse ja olid n-ö kodu-Eesti sportlastest üle. Zunte kuulub just sellesse kategooriasse. 

"Öelda, et nad olid avatud, on vähim, mida öelda. See on, mida ma arvan EOK-st," näitas Dzerve pöidlaid. "Ma ei taha öelda midagi halba eelneva töö kohta, me tegime palju häid asju, aga ma ei saa öelda, kas see on eestlaste mentaliteet, mis mulle väga meeldib, nad on nii koostööaltid ja avatud. Ma usun, et ka meie diil oli hea. Siin on valmis sportlane, kodakondsusega ja kõigega, mida tal vaja on, uue varustusega jne, kas te tahate ta võtta? Nad ütlesid muidugi, miks mitte! Ma loodan, et ta õpib eesti keelt varsti rääkima, sest mina olen selle jaoks liiga vana."

"Mu õe poiss-sõber ja mina tegime kihlveo, et pooleteise aastaga räägin ma enam-vähem sujuvalt eesti keelt, et ma saaks hakata Tartu ülikoolis õppima, ma väga soovin seda," avaldas Zunte. "Kui ma seda ei tee, pean talle ostma kontserdipiletid, aga ma olen kindel, et ta peab hakkama raha koguma."

Peamiseks eesmärgiks pääs olümpiale

Ühelt poolt Zunte jaoks justkui palju ei muutunud, sest trenni teeb ta ikka põhiliselt Siguldas, elab Valkas ja õpib Riias ülikoolis tollikorraldust. Teiselt poolt tähendas vahetus, et siin tuli luua eraldi kelguspordi liit, kuhu kuulub ka skeleton, et neiu saaks Eestit rahvusvahelistel võistlustel esindada. Samuti pidi hakkama koguma punkte, mis riigi vahetusega kaduma läksid, et suurvõistlustele pääseda.

Esimene hooaeg Eesti värvides tõi juunioride MM-il kuuenda, täiskasvanute MM-il 24. koha ja Euroopa kontinentaalkarikasarjas pjedestaalikohti. Paraku pani hooajale pitseri vigastus, kuid suur eesmärk on jõuda esimese Eesti sportlasena kelgutamises 2026. aasta olümpiale Itaalias. 

"Ta suutis selle lühikese ajaga, mis ta Eesti lipu all võistles, sõita välja koha maailmameistrivõistlustele ehk sinna ei saa ka lihtsalt niisama, et võtad kätte ja lähed registreerid ennast sinna. Ta suutis üksipäini Eestile selle koha välja sõita, seal võistlemas käia. Nii et ma ei näe probleemi, et tal oleks võimatu pääseda olümpiale," arvas Raju.

"Kõik, mida mina isiklikult soovin, on esindada Eestit taliolümpial ja esindada seda moel, et me ei ole lihtsalt turistid, kes sinna lähevad, vaid me võistleme millegi nimel," ütles Dzerve. "See oleks minu põhiline eesmärk ja kui see sport saab populaarseks Eestis, ma olen rõõmus, kui mitte, siis on nii, see ei ole kõige populaarsem sport maailmas."