Meenub, et 1990. aastatel, kui tekkis palju uusi vabanenud riike ja ka meil oli oma edulugu, olid esialgu samuti Euroopa meistrivõistlused suureks magnetiks korvpallihuvilistele. Ometi järgnes taandareng. 1997. aastal peetud EM-ile jätsid mitmedki tuntud nimed tulemata. Eeskätt NBA-ga käed löönud mängumehed ei olnud enam huvitatud rahvuskoondises kaasa löömast. Leiti ka teisi põhjuseid. Võistlused küll toimusid, ent alati tuli tunnistada, et ikka on keegi puudu ja pole nagu see. Klubikorvpall hakkas domineerima ka Euroopas ja selle mõju on nüüdseks aina suurenenud.

Paraku jättis  kommertskorvpalli puudutus tugeva jälje ka seekordsetele sündmustele väljakutel. Suurelt afišeeritud kolm superstaariga võistkonda ei jõudnud isegi poolfinaali, kuigi nad kõik võitsid alagrupid – nii Serbia, Kreeka kui Sloveenia. Veidi kummaline oli, et just NBA tähed kurtsid võistluste tiheda graafiku üle, samas on ju NBA-s teadupärast läbi hooaja väga suur koormus. Eks ilmneski asjaolu, et seal on põhihooaja mängudel siiski oluliselt teine kaal.

18 päeva jooksul 24 võistkonnaga läbiviidav tiitlivõistlus seab paraku võiduihalejatele üpriski karmid nõuded. Eeskätt meeskondlikku lähenemise. Tiitlivõiduni viib üheksamänguline tee. Jõudusid tuleb jagada, arvestades mängu arengu iseloomu, kus põhisõnadeks on saanud agressiivsus ja suur energia.

1939. aasta EM-il mängisid kaheksa meeskonda turniirisüsteemis järjest kõik seitse päeva. 1950. aastatel oli veel tavaks viis mängu järjest mängida, 60-ndatel anti puhkepäev kolme mängupäeva järel. On olnud ka tihedamaid kordi, nt 1985, kui NL koondises tuli Euroopa meistriks ka Heino Enden, mängiti kõik viis alagrupimängu järjest ning seejärel olid kohamängud päevaste vahedega. Nagu Enden on märkinud, selliseks raskeks turniiriks valmistutigi spetsiaalselt, et olla pikaks pingutuseks valmis. Ilmar Kullami aegne Eesti koondis oli ka edukas just turniiridel (spartakiaadidel), milleks saadi spetsiaalselt valmistuda.

Nüüd on jõutud selleni, et grupis on puhkepäev kahe mängupäeva järel. Ometi tekitab mängude koguarv siiski erinevaid seisukohti, koormus on paljude arvates liialt piiri peal. Mängu tempo on oluliselt kasvanud, kiirus ja jõulisus hoopis teisel tasemel. Samuti energia, millega panustatakse igasse kohtumisse. Esmalt on see treeneri, kogu kaasatud personali ülesanne. Alahinnata ei saa ka kaasaelajate rolli. Milanos oli hästi näha, et eestlased olid ses osas hästi panustanud. Sisuliselt vallutati hall. Pilt oli võimas, tehti laineid, löödi laulu, skandeeriti, mängijad olid samuti tänulikud.

Huvitav oli, et vanad korvpalliriigid Kreeka ja Horvaatia ei olnud selles pildis üldse võrreldavad, eriti horvaadid. Kreeklasi oli arvuliselt siiski täitsa olemas, ent Eestigagi mängus kadusid nad pildist. Me olime visuaalselt igati ühtsed ja esil. Meenub aasta 1994, kui Torontos peeti MM ja korralikult mängisid nii Kreeka kui Horvaatia koondised. Nende mängude ajal olid saali tribüünid täidetud vastava riigi lippudega, mida lehvitasid kohalikud rahvuskaaslased. Võidu korral jätkus trall linna tänavatel veel kaua, lipud mootorratastel uljalt lehvimas. Kanadas on ju võimsad eri riikide kogukonnad. Kanada koondise mängu ajal oli asi palju tagasihoidlikum, isegi kohalik ajakirjandus möönis seda. Saigi mõelda, et kui eestlased oleksid pääsenud võistlustele, mis siis oleks Torontos sündinud. Polnud liiast loota, Eesti koondis oli aasta varem tulnud EM-il kuuendaks, viis esimest said aga pääsme MM-ile.

Milanos hinnati eestlaste fännihulka enam kui kolmetuhandeliseks. Riias peetud EM-i alagrupiturniiril oli seitse aastat tagasi isegi 6000. Kui Soome pääses 2014 MM-finaalturniirile, sõitis Hispaaniasse hinnanguliselt koguni 8000 kaasaelajat. Ka seekord oli soomlasi Prahas palju, alati on rohkearvuliselt kohal leedulased. Neile on see tähtis. Oluline ongi hoida alal vaimu, väikerahval veel eriti. Et ka meie suudame! Vahel see õnnestubki.

Nagu turniir näitas, võib ühes mängus palju juhtuda. NBA-s mängitaksegi nelja võiduni, et paremus selgeks saaks. Euroopa meistriks siiski juhuslikult ei saa. Seda näitas viimase paari kümnendi edukaim meeskond – Hispaania!