Viimase kümne aasta põhjal tundub, et Prantsusmaa ja Hispaania vastasseis on unelmate finaal, aga kas see nii ka on?

Kindlasti ei ole see selline finaal, mida turniiri eel oodati. Favoriitideks olid ikkagi Sloveenia, Serbia, Kreeka ja võib-olla Saksamaa, kes EM-i otsustavaid mänge võõrustab. Prantsusmaa ja Hispaania tiirlesid seal lähedal, aga kindlasti polnud nad suurfavoriidid.

Turniiri alguses räägiti Giannis Antetokounmpost, Nikola Jokicist ja Luka Doncicist. Nüüd kui neid finaalis pole, kas see teeb mängu natukene vähem huvitavamaks?

Võib-olla mingis mõttes võtab see tõesti pingeid maha, et tahaks ju näha, mida need suured ässad finaalis teha suudavad. Teisest küljest tegid nad kõik turniiri jooksul mitmeid ägedaid mänge, aga meeskonnaga kaugele ei purjetanud. Samas Prantsusmaal ja Hispaanial on ka nimesid, keda me näeme nii Euroliigas kui ka ookeani taga mängimas.

Kas võib öelda, et lõpuni veavad ikkagi meeskonnad, mitte superstaarid?

Mina arvan küll. Tegelikult on see alati nii olnud, sest kui Sloveenia tuli 2017. Euroopa meistriks, siis polnud neil ainult Doncic. Neil oli ikkagi terve meeskond.

Hispaania on kogu aeg toonud jupikaupa lisajõudu. Nüüd on Ameerika päritolu Lorenzo Brown üks nende liidritest. Kuidas tuleks sellesse suhtuda?

Eks see on kahe otsaga asi. Loomulikult on riike, kes põhimõtte pärast teisest riigist pärit mängijaid ei naturaliseeri. Samas tuleks seda reeglit ehk niimoodi vaadata, et kui see reegel on juba vastu võetud, siis miks mitte seda kasutada.

Mida tasuks finaalist oodata?

Juhtuma hakkab see, et mitte midagi pole kindlat, ei ühele ega teisele poolele. See turniir on näidanud, et paberile võid küll palju joonistada, aga kui läheb mänguks, siis ei kehti enam mitte midagi.

Minu süda ei tuksu ei ühele ega teisele poole, minu meeskonnad Eesti ja Itaalia on juba välja kukkunud. Kui ma vaatan turniiri käiku, siis ma ei imestaks, kui Hispaania võidaks.