Lõpetasite hiljuti oma mängijakarjääri. Kas sõja pärast või oleks see nagunii juhtunud?

Oli aeg. Mul on kolm last ja naine. Pikk rännak oli seljataga. Olin vaimselt valmis lõpetama.

Kas olete varem Tallinnas mänginud?

Jah. Mängisime siin Davise karikavõistlustel Belgiaga aastal 2014, kui Belgia leidis, et Ukrainasse minna pole turvaline. See oli aeg, mil Venemaa annekteeris Krimmi. Nii mängisimegi Tallinnas, erapooletul väljakul. Kahjuks olen Eestis käinud elu jooksul kõigest kaks korda. Mõlemal korral Tallinnas ja mõlemal korral sõja ajal.

Te ei ela Ukrainas, vaid Budapestis.

Tennise pärast kolisin juba noorena Ukrainast ära. 12-aastasest peale elasin esmalt pool aastat Tšehhis ja siis pool aastat Ukrainas. 17-aastasest peale elasin alaliselt Slovakkias, edasi Londonis ja viimaks Budapestis, kui mu naine ootas esimest last.

Mu naise pere elab Budapestis. Nad lahkusid Venemaalt aastal 1992. Sel ajal käis Kiievis revolutsioon. Otsustasime kolida ajutiselt Budapesti, sest mina käisin võistlusreisidel ja Budapestis sai naine lapsega abi ja tuge oma vanematelt. See ajutine elu on nüüdseks kestnud kaheksa aastat. Ja meil on kolm last.

Ütlete, et sealne valitsus on Putinit pooldav?

Jah, valitsus on Putini-meelne.

Siis on ju seal päris raske. Ja teie abikaasa on venelanna.

Jah.

Kas sellega on probleeme ka?

Ma ei ütleks, et meil on tülisid. Aga meil olid naisega eri arvamused aastal 2014. Mina olin veebruaris 2014 Maidanil. Ja teadsin, mis seal toimub. Meedia kajastas toimuvat mõlemalt poolelt võrdselt. Päris selget arusaamist polnud. Niisiis tekkisid meil erimeelsused.

Mina ütlesin, et me pole natsionalistid. Püüame lihtsalt elada normaalset elu, presidendita, kes üritab meid Venemaale maha müüa. Aga kui algas invasioon, siis polnud meil isegi tüli. Teadsime algusest peale, mis toimub. Ka mu naine teadis. Tal polnud kuigi hea meel selle üle, et ta on venelane.

Ma mõistan teda. Me ei saa iga venelast toimuvas süüdistada, sest päris paljud saavad toimuvast aru. Aga nad tunnetavad, et nemad olukorda mõjutada ei saa. Ja ma ei vihka neid. Ma lihtsalt ei leia, et kui nemad kardavad minna tänavatele protestima, siis ukrainlased peaksid selle pärast surema. Pole meie süü, et nemad lasid Venemaa diktaatoril võimul püsida.

Te elate Budapestis, aga läksite tagasi armeesse. Kas see oli kohustuslik? Pidite Ukraina kodanikuna seda tegema? Või kuidas see käib?

Ma ei oskagi öelda, miks. Tundsin, et nii on õige. Mu isa ja ema, vend ja venna pere olid Ukrainas. See oli emotsionaalne otsus. Ma ei oska öelda, kas õige või vale. Minu jaoks moraalselt oli selge, et pean seda tegema. Aga ma polnud kindel, et leian selle tegemiseks jõudu.

Aastal 2014, kui Venemaa võttis Krimmi ning tungis Luhanskisse ja Donetskisse, ei teadnud paljud mu sõbrad, mida tähendab sõda. Põhimõtteliselt võtsid pesapallikurikad ja sõitsid Ida-Ukrainasse. Igasuguse relvastuseta. Mõni neist sai surma. Mõnestki jäi maha pere.

Minul oli siis oma alibi. Olin tenniseproff. Võistlesin kõikjal maailmas. Sain lehvitada Ukraina lippu, levitada pressikonverentsidel sõnumit. See oli nagu moraalne õigustus, miks ma pole päästmas oma riiki ja aitamas oma kaasmaalasi. Aga 24. veebruaril mul sellist ettekäänet polnud.

Lisaks olin 12. veebruaril esitanud avalduse liituda kaitseväega. Liitusin juba enne sõja algust. Seega mitte minna oleks minu jaoks reetmine.

Kas see oli ka pere reetmine?

Võimalik. Aga see oli otsus, mille puhul soovin ausalt, et ükski isa ei peaks seda tegema. Lahkudes oma laste juurest.

Te ei öelnud oma lastele?

Ei. Nad on liiga väikesed. Aga öelda noorimale lapsele, et tuled varsti tagasi, see ei ole päris sinu enda teha Ukrainas pärast 25. veebruari 2022.

Kui Kiievisse naasite, mida seal tegite? Olen kuulnud, et kaitsesite (president Volodõmõr) Zelenskit või tema residentsi...?

Ausalt... kui mina kaitseksin Zelenskit, oleks Ukraina omadega hädas!

Zelenskiga tennist te ka ei mänginud.

Ei. Ausalt, mul vedas. Mind määrati sõjaväeüksusse, kus olid väga kogenud mehed. See on tegevteenistuse üksus, eri aladelt. Põhimõtteliselt oli meie ülesanne olla patrullides ja kontrollpostides. Piirkondades meie baasi ümber, et üksuse teised liikmed saaksid tegelda tähtsamate asjadega.

Muidugi oli erinevaid ülesandeid. Üks põhiline oli see, et üksus asus kesklinnas, valmis tegutsema operatsioonidel, millest ma rääkida ei tohi. Minu jaoks tähendas see peamiselt kontrollposte ja öiseid patrulle.

Olid kahetunnised vahetused, seejärel kuus tundi puhkust. Edasi kolmetunnised vahetused, seejärel üheksa tundi puhkust. See oli veidi parem, sest kuue tunniga ei puhka välja. Ja samaaegselt üritasin saada korralikku sõjalist väljaõpet. Taktikat, tankitõrjesüsteemide kasutamist ja nii edasi.

Kas varem olite armeeteenistuses olnud?

Ei.

See oli esimene kord? Esimene kokkupuude sõjaväega?

Mitte esimene kord relvadega. 2014 olin piirkonnas, kus toimusid lahingud. Mulle anti autos Kalašnikovi automaat ja öeldi, et kui midagi juhtub, jookse auto juurest eemale. Pärast seda polnud ma relva käes hoidnud.

Seega olin tõsiselt stressis. Kolm päeva oli peavalu. Sest iga puu juures kahtlustasin. Mitte, et keegi varitseks, aga et kusagilt rünnatakse.

Pinge oli suurem kui tennist mängides?

Sel hetkel kindlasti. Tagasi tulles otsustasin, et ei taha tunda sellist kaitsetust või abitust. Läksin kursustele, kus õpetati ohutult relva kasutama. Püstolit, kuulipildujat. Sellel perioodil oli mul aega harjutada. Vähemalt on mul mingi enesekindlus relva kasutades. Ma ei ütle, et end lahingus kindlalt tunnen, aga vähemalt oskan relva käsitseda, nii et ise ennast ei tapa ega teisi enda ümber.

Kas võin öelda, et Kiievis oli teil suhteliselt turvaline või olite siiski otseses ohus?

Tõsine rünnakuoht oli ikka olemas. Pommitamine käis iga päev, raketid langesid Kiievis ja raketitõrjesüsteemid tulistasid neid alla. Siiski oli oht, et tungitakse linna. Esimesel nädalal tuli üksuse komandör minu juurde ja küsis, kas mõtlen variantidele, kuidas saaks Kiievist lahkuda. Ma ei oodanud temalt sellist küsimust. Olin lausa veidi vapustatud. Ta ütles ausalt, et kui tänavatel läheb lahinguks, siis minust neile erilist abi ei ole. See oli tõesti julgustav.

Aga tegelikult õige jutt. Kuigi oli raske sellega leppida. Ma ei vastanudki talle. Olin kindel, et tulin sinna põhjusega. Ma ei otsinud lihtsat väljapääsu. Aga arvestades olukorda ja mis edasi juhtus...

Kui läksime Butšasse, Hostomeli ja Irpini, siis muutus ka arusaamine sellest, mida edasi teha tahaks.

Te olite Butšas? Siis, kui venelased olid lahkunud? Me nägime neid hirmsaid uudiseid ja kaadreid. Teie nägite oma silmaga?

Jah.

Mida nägite? Kuidas see teile mõjus?

On asju, mida mõistus lihtsalt ei võta. Sa ei suuda aru saada. Ütleksin, et loomad ei kohtle liigikaaslasi ega teisi loomi. Isegi kui tapavad, ei kohtle nad neid niimoodi. See on täiesti ebainimlik. Need mälestuspildid jäävad minuga mingiks ajaks. Küllap kogu eluks.

Arvan, et see oli siin sõjas punkt, kust enam tagasipöördumist ei ole. Selle hetkeni vähemalt mina olin kindel, et... Jah, nad pommitavad elamuid, aga küllap lasid märgist mööda. Mida iganes, püüdsin neid õigustada.

Aga piinamised, vägistamised, laste tapmine lähedalt tulistades, üritades hiljem laipu põletada... Seda ei saa andestada. Siin pole asi ühes isikus. Seal tegutsesid terved üksused ülemuste teadmisel. Sellised barbaarsed teod.

Arvan, et need määratlevad edaspidi Venemaa ja Ukraina suhteid. Sest Ukraina võidab lõpuks selle sõja. Me teeme oma maa nendest puhtaks. Aga Venemaa tulevik eriti helge ei paista. Ma ei teagi, kuidas öelda.

Teile öeldi, et tänavalahingutes teist erilist kasu poleks ja ilmselt oleks teist rohkem kasu diplomaatias. Te kohtute täna meie presidendiga.

Jah. Ma pole kunagi mingi rahusaadik olnud, minu võitlus oli teistsugune. Sinna minnes ma ei kõhelnud. Tegin, mida pidasin õigeks. Põhimõtteliselt algas siis minu jaoks veel teinegi sõda. Meedias.

Üksuses teenides tegin valvevahetusi ja nende vahel andsin intervjuusid. Esimesel nädalal võis neid olla paarkümmend päevas. Sain oma tegevusele mõelda ka teise nurga alt. Püüdsin tabada meedias vene propagandat.

Minu inglise keel on päris hea. Sportlasena oli mu nimi tuntud kogu maailmas ja sain levitada sõnumit, et Ukraina kaitseb ennast, et meil on demokraatlikult valitud president ja me pole natsid, sest ei saa olla, et mina olen nats või Klitško, Zelenski ja kõik teised, kui kõik tulevad eri institutsioonidest, keskkondadest.

Enamik inimesi, kellest räägime, elavad Euroopas. Nad on piisavalt jõukad, et olla eemal, lahkuda. Ja nad tulevad ikkagi tagasi. Niisiis see kuvand ei sobi. Minu jaoks oli see üks võimalus midagi ära teha. Teadsin, et pean midagi tegema. Aga iga tund, mil olin seal, oli mul naine kodus hulluks minemas. Pidin midagi tegema, õigustamaks seda, et olen Kiievis.

Kuidas on lood tennisekogukonnaga? Lugesin, et hiljuti oli väike sõnavahetus Nadaliga?

Rafaeli vastus oli... See oli ka minu emotsionaalne vastus. Et ta peab õigeid küsimusi esitama. Ta ei küsinud, kuidas sõda algas ja kes alustas. Ta küsis venelaste kohta. Tema leidis, et see on ebaõiglane.

Mina ei arva nagu tema. Olen olnud ebaõiglases olukorras venelaste pommirahe all. Minu jaoks Venemaa ja Valgevene tipptennisistide seisukoha puudumine, kui asju ei nimetata õigete nimedega ega mõisteta tegusid hukka. See on minu jaoks probleem. Mitte see, et neid turniiridele ei lubata. Aga pigem see, et nad ei ütle avalikult välja, mis toimub.

Mis edasi saab? Kas vahetate spordiala? Võtate ette murdmaasuusatamise?

Kui ainult. Nüüd lähemal ajal üritan naasta normaalse elu juurde. Oma karjääri lõpus rajasin Ukrainas viinamarjaistanduse. Mul oli õnne mängida 11 aastat Bordeaux' klubis Villa Primrose. Seal toimub ka igal aastal suurem turniir enne Prantsusmaa lahtisi meistrivõistlusi. Ja seal mind, ma ei ütleks, et võrgutati, aga minust tehti tõsine veinikultuuri huviline. Mitte just veinijooja, aga veinikultuuri huviline.

Mulle väga meeldib veinivalmistamise traditsioon, mis on kestnud põlvest põlve. Üritasin sellega Ukrainas alustada. Rentisin 2015. aastal viinamarjaistanduse. Üritasime seda paremaks muuta. Meie esimene toodang valmis 2018. aastal. Samas, olgem ausad, ukrainlased ei hakka lähitulevikus veini ostma. Nemad ostavad esmatarbekaupu.

Pidime leidma võimaluse, kuidas viinamarjaistandus päästa. Püüame abi küsida mujalt maailmast. Euroopast. Õnneks tuli appi Veiniekspress, Martin ja Juhan. Nad sõitsid ise meie veinimajja kohale. Õnneks asume Ukraina lääneosas Ungari piiri lähedal.

Kas viinamarjaistanduses on teil praegu kõik turvaline?

Eile tabas esmakordselt seda piirkonda rakett. Mitte väga lähedal, istandusest 70 kilomeetri kaugusel, aga esimest korda sihiti seda piirkonda. Nad üritavad tõestada, et saavad igal ajal tabada ükskõik millist sihtmärki.

Olete siis siin ka selleks, et päästa oma veiniäri?

Eks seekord tõesti. Tulin ka veine reklaamima ja täna tuleb degusteerimine, et aidata müümisel meie siinseid edasimüüjaid-importijaid. Minu jaoks on oluline, et päästa ka viinamarjaistandus ja jätkata veinitootmist neil rasketel aegadel.

Soovin teile kõike paremat. Palvetan teie, teie pere ja ukrainlaste eest.

Suur tänu.