Nool tuli 1980. aastatel Võrust Tallinna Spordiinternaatkooli, kus teiste seas andis tunde ka Rein Sokk. "Mina olin poole kohaga treener mitmevõistluse treeninggrupile. Andsin teivashüppetunde. Erki oli siis veel kuuendas klassis ja see oli ettevalmistusgrupp. Tiiu Jurkatamm oli selle grupi juht," selgitas Sokk Vikeraadio saatesarjas "Eestimaa toimikud".

"Mina andsin kaks korda nädalas teivast, kes andis kõrgust, kes kaugust, kes mingit kestvusjooksu. Kahe aasta pärast ehk peale kaheksandat jaotatakse poisid laiali. Aga kuna mul oli grupp täis ja mul kedagi võtta ei olnud, siis mina ei näinud vajadust võtta. Siis tuli Tiiu mu juurde ja ütles, et ma tegin nüüd küsitluse oma grupis - kaks poissi tahavad tulla sinu gruppi."

"Küsin, et kes need on - üks on Erki ja teine Meelis," jätkas ta. "Ütlesin, et need olid kaks kõige õnnetumat venda, kes seal grupis üldse olid. Ütlesin, et mul pole vaja. Siis hakkas Tiiu nutma, et kui sa ei võta, siis mine tea, lähevad oma kooli tagasi ja mis neist saab ja nii edasi. Minu jaoks olid need naise pisarad väga kurvad."

Sokk nõustus kahest ühe võtma. "Näpp läks Erki peale ja ütlesin, et oled mul suvel katseajal laagris. Siis vaatame sügisel, mis saab. See saatus oli tegelikult Erki juhendaja Tiiu Jurkatamme kätes. Kui Tiiu ei oleks mind pisaratega ära võlunud, siis ma arvan, et Erki oleks läinud oma Võru kooli ja tõenäoliselt poleks temast kindlasti sportlast saanud."

"Erki on seda ise ka tunnistanud," jätkas hilisem juhendaja. "Ta oli sellises seltskonnas, kus vend oli pahuksis metsadega ja paljud tema klassivennad läksid kinni. Mine tea, mis Erkist oleks saanud. See oli teatud mõttes juhus ja nii ta läks."

Suvises treeninglaagris avaldus Noole järjekindlus ja tahe. "Minu kreedo on alati, et mina ei treeni kedagi. Ma õpetan," rääkis Sokk. "Annan ülesanded ja kas täidad neid või ei täida - mind see ei huvita. See on sinu jaoks! Kui neid ülesandeid täidad, siis võib-olla sinust tuleb midagi. Kui nägin, siis Erki oli ainuke, kes neid ülesandeid täitis."

"Kõigil vabadel aegadel tegi lisaharjutusi, mida oli vaja teha. Samas oli meil laagris ka muud teha, mitte ainult sporti: puid teha, rohida. Kas ta just sellepärast, et ta teadis, et on katseajal ja käitus väga korrektselt... kui nüüd sügis tuli kätte, siis ega temast spordimeest veel ei olnud."

Tol ajal korraldati teivashüppevõistlus, kus oli stardis üle 40 poisi. "Meil olid karikad väljas ja Erki ütles, et ma tahan ka võistelda. Mina mõtlesin, et sina, kes ei jõua midagi teha, mis sa teed? Tuli ja hüppas 2.60 ja oli võistluste viimane. Aga sügisel mõtlesin, et las ta siis olla - neid muidusööjaid siin TSIK-is niikuinii on. Üks ees või taga - mis vahet seal on? Jäi põhiliselt pallipoisiks. Kui oli vaja minna metsa palli mängima, siis oli tema pallivedaja ja nii edasi."

"Aga aastad läksid ja kümnendas klassis hakkas alles arenema. Tegelikult üheksandas klassis, kui tegime katseid - elektrilises jooksus, kus oli vaja umbes 30 meetrit joosta, siis tema aeg oli 4,24. Kokkuvõttes ei olnud TSIK-is kergejõustikus ühtegi tüdrukut, kes nii aeglaselt jooksis," võrdles Sokk.

"Kummaline, et kõige aeglasemast poisist sai lõpuks Eesti kõige kiirem mees mingil hetkel. See on loomulik protsess. Kedagi me ju olümpiavõitjaks ei tee, kui ta tuleb treeninggruppi. Mitukümmend last ja ütlen, et sinust teeme olümpiavõitja. See on teatud mõttes protsess, mida ei oska ettegi näha."

Pärast spordiinternaatkooli läksid Soku ja Noole teed mõneks ajaks lahku ja Sokk tegeles muude asjadega. 1993. aastal kutsus Nool ta aga tagasi end treenima ja nii oli Rein Sokk tulevase olümpiavõitja juhendaja ka aastatel 1993-1998.