Spordisotsioloog Vikerraadiole: Prantsusmaa lahtiste korraldajad käitusid lugupidamatult
Koroonaviiruse levimine on spordimaailma paljudel juhtudel mobiliseerinud ja koostööle innustanud.
Samas on võistluste ärajäämine või edasilükkumine tekitanud arusaadavalt ka konflikte. Neist märkimisväärsemate hulka kuulub Prantsusmaa lahtiste tennisemeistrivõistluste tõstmine sügisesse, mis tekitanud vastuseisu nii mängijate kui ametnike hulgas.
Algselt pidanuks suure slämmi turniiride hulka kuuluvad Prantsusmaa lahtised meistrivõistlused algama 24. mail ning kestma 7. juunini. Tekkinud olukorras reageerisid korraldajad aga kiiresti ja andsid üle-eelmisel nädalal teada, et turniir on lükatud vahemikule 20. septembrist kuni 4. oktoobrini.
See tähendab, et kui ülejäänud kalender kehtiks, algaks Prantsusmaa lahtised vaid nädal pärast teise suure slämmi turniiride hulka kuuluva võistluse ehk USA lahtiste meistrivõistluste lõppu.
Otsuse vastu võtsid väga kiiresti sõna näiteks Naomi Osaka, Sorana Cirstea, Alla Kudrjavtseva, Jamie Murray, Diego Schwartzmann ja Tennys Sandgren.
Vikerraadio palus kommentaari Kanadas Douglas College'is töötavalt spordisotsioloogilt doktor Robert J. Lake'ilt. Lake'i üheks spetsiifiliseks uurimisteemaks on just tennise ajalugu.
"Teised ATP ja WTA tenniseturniirid, nagu Indian Wells, jäeti ära. Nende puhul ei püütud turniire edasi lükata. Kahtlemata oli turniiride edasilükkamine või ära jätmine õige otsus. Aga ma arvan, et Prantsusmaa lahtiste meistrivõistluste edasilükkamine viidi läbi viisil, mis oli mõnede teiste turniiride suhtes lugupidamatu," lausus Lake.
Alljärgnevalt Robert J. Lake'i kommentaar:
Võime minna ajas sada aastat tagasi, isegi kaugemale – 1870. ja 1880. aastatesse – ning vaadata tennise ajalugu. Näeme, kuidas tennisekalendri koostamine oli väga suur ülesanne. Tuli kindlustada, et suured turniirid ei kaotaks mängijaid väiksematele võistlustele. Et keskmised turniirid saaksid võimaluse kasvada ja et ka väiksed turniirid saaksid seal vahel hakkama.
Organisaatoritel on läinud palju aastaid aega, et jõuda kokkuleppele, millal mingi turniir peaks aset leidma.
Isegi pealtnäha lihtsate muudatuste puhul, turniiri viimisel juuni lõpust juuli algusse – näiteks, kui Prantsusmaa lahtiste ja Wimbledoni vahel pikendati muruhooaega ühe nädala võrra – sellesisulised konsultatsioonid kestsid turniiride korraldajate vahel mitu head aastat. Vaja läks üksjagu läbirääkimisi ja kulissides tehtud kokkuleppeid. Lihtsalt selleks, et muruhooaega nädala võrra pikemaks teha.
Nii peakski tennisemaailmas asjad käima. Vastastikkuse lugupidamisega. Ma arvan, et Prantsusmaa lahtiste korraldajad ei suutnud konsultatsioone pidada. Nad ei suutnud oma plaane kommunikeerida. Ja selle asemel, et teatada oma plaanidest, teatasid nad juba oma otsustest.
Kanada tennisist Vasek Pospisil, ta on rohkem paarismängu spetsialist, kuulub ATP mängijate nõukokku. Ta kirjeldas prantslaste teguviisi ülbena. Ja ma nõustun selle hinnanguga.
Prantsusmaa lahtiste korraldajad arvasid, et nende turniir on ülemuslik. Ja et neil on seega õigus otsustada, millal nad oma turniiri pidada soovivad.
On tõsi, et Prantsusmaa lahtised on väga prestiižne turniir, mis väärib enda kohta. Aga teistega konsulteerimata jätmine ja turniiri lihtsalt niisama liigutamine näitab lugupidamatust selle vastu, et kõigile turniiridele leitaks mõistlik kalender.
Rääkimata raskustest, mida põhjustab tennisistidele erinevat tüüpi väljakukattel mängimine. Kõva kattega väljakul mängitavatele USA lahtistele järgnevad vaid kuus päeva hiljem savi-liivaväljakutel peetavad Prantsusmaa lahtised – ühelt kattelt teisele üle minna on väga keeruline.
Seepärast eelneb ka Prantsusmaa lahtistele mitmeid nädalaid kestev savi-liivahooaeg. Mängijad saavad turniiridel teist liiki kattega kohaneda. Ja selleks ajaks, kui Prantsusmaa lahtised algavad, on tennisistid oma parimas löögihoos. Sama lugu on ju Wimbledoniga. Turniirile eelneb kolm kuni neli nädalat muruhooaega.
Sel aastal pole mängijatel aga võimalust kohaneda. Tegelikult ma arvan, et Prantsusmaa lahtiste korraldajad hakkavad oma valikut kahetsema. Mitte ainult seepärast, et nad kogevad langust mängukvaliteedis, vaid ka seetõttu, et nad on kahjustanud suhteid teiste turniiride ametnikega.
Mis veel huvitav on – meil pole praeguses viirusepuhangu seisundis garantiid, et USA lahtised ja Prantsusmaa lahtised isegi septembris või oktoobris toimuvad. Turniirid võidakse ikkagi ära jätta.
Sel juhul on prantslased ilmaaegu pahandanud paljusid inimesi, mängijaid ja ametnikke üle maailma. Sellest saab üks vaieldav tegu. Ja minu arust peitub siin olukorra lõplik iroonia.
Toimetaja: Siim Boikov