Spordisotsioloog: pärast kriisi lõppu näeme kõikide spordialade populaarsuse tõusu ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Sergei Stepanov/ERR

Üks esimesi riike, mis Rahvusvahelise Olümpiakomitee alalhoidlikkusele jõulisemalt reageeris, oli Kanada. Nädal aega tagasi teatas Kanada olümpiakomitee, et kui Tokyo olümpiamängud toimuks 2020. aastal, siis Kanada sportlased nendel mängudel kindlasti ei osaleks. Nagu teame, siis tekkinud olukorras pidaski ROK targemaks olümpia järgmisele aastale lükata.

Vikerraadio "Spordipühapäev" uuris, milline on olnud avalikkuse reaktsioon Kanada olümpiakomitee selgesõnalisele käitumisele. Doktor Robert J. Lake töötab Kanadas, Briti Columbia provintsis asuvas Douglas College'is. Tegemist on 25 000 üliõpilasega kõrgkooliga. Doktor Lake kuulub Douglas College'i sporditeaduste teaduskonda.

Lake ütleb, et paljud sportlased olid ROK-i ja Tokyo olümpiamängude korralduskomitee viivitamisest tulenevalt frustreeritud. Olümpiamängude edasilükkamise otsust peab Lake paratamatuks. "Austraalia ja Kanada olid kaks esimest riiki, mis andsid Rahvusvahelisele Olümpiakomiteele väga selgelt märku, et nemad 2020. aastal oma sportlasi olümpiale ei saada. Pärast seda, kui need riigid vastava otsuse tegid, oli ka ROK sunnitud oma seisukoha välja ütlema. Mõned Kanada sportlased olid mõistagi pettunud. Lugesin uudiseid, et leidus sportlasi, kes otsust kuuldes nutsid. Nad on olümpiamängude nimel treeninud kolm ja pool kuni neli aastat. Nad on kvalifitseerunud. Nad on ajastanud tippvormi selleks suveks," tunnistab Lake.

"Mõistagi on pettumus väga suur. Kuid ma arvan, et kui esimene emotsioon oli üle läinud ja nad said uudise üle järele mõelda, siis teadsid nad kõik, et otsus mängud edasi lükata oli õige."

Kas Kanada olümpiakomitee sirgeseljaline otsus valmistab doktor Lake'ile kaasmaalasena uhkust? "Jah, see paneb mind uhkust tundma. Keegi peab võtma juhtrolli. Kõik ootasid, et juhtrolli võtaks Rahvusvahline Olümpiakomitee. Aga ROK ei teinud seda. Ja keegi pidi sundima ROK-i tegutsema. Seega, olen uhke, et Kanadal õnnestus seda teha ning ma arvan, et tegemist oli õige otsusega."

"Sellistes olukordades oodame liidritelt tõelist juhtimist. Üks asi on omada võimupositsiooni, kuid teine asi on reaalselt tegutseda viisil, mis aitab kõiki teisi.
Ma arvan, et soov olümpiamängud kõigest hoolimata algselt planeeritud ajal läbi viia tulenes finantspõhjustest. Kardeti sponsorlepingute pärast, kardeti rajatiste pärast, mitmete ehitusjärgus olevate projektide pärast, piletimüügi pärast, olümpiameenete pärast jne.Reaalsuses pidi see kõik aga sportlaste, fännide, pealtvaatajate, ajakirjanike ning teiste olümpial osalevate inimeste tervise ees taanduma. Mulle tundub, et kanadalased mõistsid olukorda väga kiiresti."

Teadlasena tegeleb Robert J. Lake palju just spordi sotsioloogiaga. Seepärast on tähtis küsida, millisena näeb tema kogu valdkonna tulevikku pärast kriisi lõppemist. "Me elame pretsenditul ajal – nii meile praegu korrutatakse. Aga ma usun, et meil on ajaloolisi kogemusi, mida saab praegusega võrrelda.
Me oleme kogenud kahte maailmasõda, mille ajal inimesed spordiga ei tegelenud ja üritused jäid ära. Ja kuigi toona läbi elatu erineb praegusest vägagi, saame tõmmata paralleeli, et meil on olnud spordivaldkonnas täielik vaikelu – nelja või kuue aasta asemel paistab see praegu sisuliselt ühe hooaja pikkune. Spordielu peatumine toimus väga kiiresti. Asjaoludel, mis ulatuvad spordist palju kaugemale."

"Ajalooliselt oleme kogenud seda, et pärast maailmasõdu, kui ühiskond hakkas jälle normaalselt toimima – majandus taastus, lapsed läksid tagasi kooli, vanemad inimesed tagasi tööle – siis muutus sport varasemast isegi suuremaks. Spordiga tegelejaid oli rohkem, loodi uusi klubisid. Võin tuua näite tennisest. Aastatel 1919 ja 1920, laiemalt kogu 1920. aastatel, pärast Esimese maailmasõja lõppu, tenniseklubide arv kolmekordistus."

"Inimestel oli spordi järele suur isu. Kujutage vaid ette, milline on tunne, kui neli aastat pole saanud spordi ega rekreatsiooniga tegeleda. Pole olnud sotsiaalset suhtlust ega võistluste ootust. Ning järsku on kõik piirangud kadunud. Nii juhtub mõne kuu jooksul ka meiega. Inimesed lähevad tänavatele tähistama. Üks asi, mida nad teha soovivad, on olla füüsiliselt aktiivne. Sest sport on väga sotsiaalne – koged seda võistkonnaspordi puhul või näiteks golfi puhul, kus hoolimata üksinda mängimisest oled ikkagi klubilises keskkonnas."

"Usun, et pärast kriisi lõppu näeme kõikide spordialade populaarsuse tõusu. Ma usun, et me oleme olukorras, kus hakkame spordist erinevatel põhjustel rohkem lugu pidama. Seega, vaevalt et me näeme osade spordialade hääbumist. Pigem üldist kasvu. Ma arvan ka, et näeme rekreatsiooniliste tegevuste populaarsuse tõusu. Just täiskasvanute sportlikus tegevuses. See on minu isiklik teooria, kuid iseäranis Põhja-Ameerikas baseerub nii sporditaristu kui rahastamine lastega seotud rekreatsioonilisel tegevusel."

"Aga kui inimene jõuab 30.-ndatesse, 40.-ndatesse ja 50.-ndatesse eluaastatesse, siis ei tegele ta spordiga enam nii palju kui lapsena. Mõnel juhul eemaldub spordist. Kuid ma usun, et praegune pandeemia tugevdab perekeskset ja sotsiaalset mõtteviisi ning me näeme täiskasvanutele suunatud rekreatsioonilise tegevuse taastärkamist. Näeme rohkem seda, et seltskond mehi tuleb kokku ja mängib jalgpalli."

"Tegemist on minupoolse ennustusega, ma ei tea, kas see täide läheb. Aga arvan, et kui vaatame ajaloos tagasi, siis võrdluseks toodud Esimese ja Teise maailmasõja puhul tegi sport ühiskonnas väga kiiresti tagasituleku," lisab Lake lõpetuseks.

Toimetaja: Kristo Tamm

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: