"See on väga tore ja mul on hea meel selle üle, aga mulle väga ei meeldi, mis sellega kaasneb," lausus Alusalu intervjuus ETV saatele "Hommik Anuga". "Mulle tihti tundub, et mind ei võeta tõsiselt siis."

"Üks USA kiiruisutaja pärast mu lipukandmist ja neljandat kohta olümpiamängudel kirjutas mulle, et kui sa nüüd kuulus oled, siis ära mind ära unustada. Ma küsisin tema käest: "Kas ma näen välja, et mu prioriteedid muutuvad väga kiiresti?" Ja ta ütles, et "jah, näed küll, aga sa üldse ei ole selline ja sellepärast mulle meeldidki!" Sellised asjad teevad väga südame soojaks. See on tore, kui mind väliselt hinnatakse, aga see ei ole midagi selle kõrval, kui ma tunnen, et mind sisemiselt hinnatakse."

Võistluste ja treeningute tõttu peab Alusalu palju kodunt eemal viibima. Eemale jääv perekond on talle siiski äärmiselt oluline. "Ma ei oska seda sõnadesse panna, kui oluline see on. Ma küll ei näe neid väga tihti, aga ma alati tean, et ükskõik mis juhtub, mul on koht, kuhu minna," lausus Alusalu ega suutnud sel hetkel pisaraid tagasi hoida. "Praegu tõesti väga naudin, et saan perega koos olla."

Ka nüüd pärast olümpiat Eestis viibides ei ole ta sporti unustanud. "Eile käisin oma keskmise õega suusatamas. Ma ei ole kolm aastat vahepeal suusatanud, sest iga kord, kui olen Eestisse jõudnud, siis talve enam ei ole. Aga see meenutas mulle lapsepõlve, kui üritasin neile samamoodi järele jõuda."

"Nad on minust seitse ja kümme aastat vanemad. Nad olid mulle väga suurteks iidoliteks. Keskmine õde oli väga suur professionaal meie Adavere ringrajal just iluuiskudega - kõige kiirem! Alati mõtlesin, et mina ei saa ju kõige kiirem olla, kuna mu suur õde on... aga kuidagi ükspäev sain!"

Pere kõrval on tema jaoks oluline ka Eesti esindamine. Olümpiamängudel kandis ta meie lippu nii ava- kui ka lõputseremoonial. "See on väga-väga suur au! Avatseremoonial oli minu jaoks väga suureks üllatuseks, et mulle selline au anti. Võib-olla oskan palju hiljem veel täpsemalt kirjeldada, mida see kõik on tähendanud."

"Väikesest peale Eesti ja patriootlikkus on alati nii suure tähendusega olnud. Kui ma oma esimestele maailmameistrivõistlustele kvalifitseerusin ja 81 aastat oli pausi olnud sellest, kui Eesti oli esindatud, siis need olid esimesed korrad, kus pani mõtlema, et kui Eesti lippu vaatasin, siis minu pärast see ongi siin!"

"Kui ma olen hiljem teistelt sportlastelt küsinud, kas nad teavad, kus Eesti on ja mida nad Eestist teavad ja mulle on öeldud, et "ma ei teadnud, aga ma sinu pärast vaatasin järele, kus Eesti on"... See on väga tore ja mul on hea meel, et mul on mingi suurem missioon selle juures ka. Kui üks sportlane mingil spordialal kujundab kogu arvamuse Eestist - see on suur auasi. Ma olen väga uhke, et ma olen eestlane."