Treeningpaikade otsimine, õpingute ja spordi ühildamine, meditsiiniline tugi või lihtsalt küsimus, kuidas järgmine hooaeg majanduslikult üle elada. Tippsportlane peab loomulikult olema iseseisev ja võtma vastutuse oma arengu eest. Aga see ei tähenda, et ta peaks kogu tugisüsteemi endale ise ehitama.

Nüüd, kui olen tippspordi lõpetanud, saan Eesti Olümpiakomitee kaudu kaasa rääkida sportlaste arenguteekonna toetamises ning TalTechi spordilinnaku arendusjuhina vaadata neid küsimusi ka spordikeskkonna kujundamise vaatenurgast.

Kas Eesti saab endale lubada, et igaüks ehitab eraldi?

Viimastel aastatel oleme näinud mitmeid plaane uute spordirajatiste rajamiseks. Tallinna olümpiaujula ehituse järjekordne edasilükkumine näitab aga, kui keeruline võib olla suurte ja vajalike spordiinvesteeringute elluviimine.

Ujula on hea näide rajatisest, mida vajavad nii tippsportlased, ujumist õppivad lapsed kui ka harrastajad. Kui sellised projektid takerduvad, kaotame lisaks ajale ka võimalusi.

Siit tekib minu jaoks laiem küsimus. Kas meil on Eestis ühine arusaam, millist sporditaristut vajame järgmise 20–30 aasta jooksul? Ja kas suudame riigi, omavalitsuste, ülikoolide ning spordialaliitude vajadused kokku tuua enne, kui igaüks oma projekti eraldi arendama hakkab?

Eesti on väike riik. Meil ei ole mõistlik ega rahaliselt võimalik luua igale spordialale eraldi kõiki tipptasemel treeningu-, teadus- ja tugiteenuseid. Eriti praegu, kui riigi rahalised võimalused on piiratud ja kärped puudutavad ka sporti.

See ei tähenda kogu Eesti spordi koondamist ühte kohta. Piirkondlikud spordikeskused ja tugevad klubid jäävad oluliseks. Küll aga peame teadlikumalt otsustama, milliseid võimekusi on mõistlik arendada ühiselt.

TalTechi spordilinnakus näen võimalust luua Põhja-Eestisse keskus, mis ühendaks mitme spordiala vajadused ning pakuks paremaid sportimisvõimalusi ka tudengitele ja ümbritsevale kogukonnale.

Kõige haavatavam aeg saabub siis, kui noorsportlasest saab täiskasvanu

Eestis tehakse noortespordis palju head tööd. Meil on spordikoolid, klubid, pühendunud treenerid ja lapsevanemad. Rahvusvahelistelt noorte tiitlivõistlustelt tuuakse medaleid ning kasvab uusi lootustandvaid sportlasi.

Aga mis saab neist pärast gümnaasiumi lõpetamist?

Just siin tekib meie spordisüsteemis üks suuremaid lünki. Noor ei ole enam noorsportlane, kuid ta ei pruugi veel olla piisavalt heal tasemel, et kuuluda Team Estonia toetussüsteemi. Samal ajal tuleb teha otsuseid hariduse, töö ja iseseisva toimetuleku kohta.

Olen ise selle teekonna läbi käinud ja tean, et 19- või 20-aastaselt ei pruugi sportlane olla veel ligilähedalgi oma tegelikule võimekusele. Paljud jõuavad rahvusvahelisse tippu alles aastaid hiljem ning vajavad selleks järjepideva töö kõrval ka toetavat keskkonda.

Seda probleemi on kirjeldanud ka triatlonitreener Marko Albert, kelle sõnul napib Eestis noorteklassist väljuvale tippspordi poole liikuvale sportlasele sobivat arengukeskkonda. Teadmised on olemas, kuid võimaluste puudumisel liiguvad noored sageli välisülikoolide juurde.

Me ei saa hinnata sportlase tulevikku ainult selle järgi, kui kiire või tugev ta on 19-aastaselt. Peaksime küsima, millised võimalused on tal saada paremaks 23- või 26-aastaselt.

TalTechi professor Hendrik Voll ja rektor Tiit Land on juhtinud tähelepanu üliõpilasspordi nõrgale seotusele Eesti tippspordisüsteemiga.

Märtsis sõlmitud kuue osapoole memorandum, mis võimaldab tippsportlastel vajadusel õppida osakoormusega ilma tasuta kõrgharidusest loobumata, on oluline samm. Kuid õppimise paindlikkusest üksi ei piisa. Selle kõrval peavad olema ka kvaliteetsed treeningtingimused ja tugiteenused, mis aitavad noorel sportlasena edasi areneda.

Teadus peab jõudma laborist treeningule

Üks TalTechi spordilinnaku olulisemaid võimalusi on minu hinnangul sporditeaduse ja tehnoloogia sidumine igapäevase treeninguga.

Oleme harjunud rääkima spordimeditsiinist eelkõige siis, kui sportlane on vigastatud või vajab tervisekontrolli. Tegelikult peaksime rohkem mõtlema sellele, kuidas teadus ja meditsiin aitavad sportlasel tervena püsida ning paremaks saada.

Miks sportlase areng seisab? Kas treeningkoormus on sobiv? Kuidas parandada liigutuste efektiivsust? Millised muutused varustuses või treeningmetoodikas võiksid anda väikese, kuid olulise eelise?

Tippspordis võivad just sellised detailid määrata, kas jõuad finaali või jääd sellest välja.

Sõudjana tean hästi, kui palju sõltub tulemus tehnilisest täpsusest, liigutuste ökonoomsusest ja sellest, kuidas keha koormusele reageerib. Kõike seda on võimalik mõõta, analüüsida ja teaduspõhiselt arendada.

Meil on Eestis olemas sporditeadlased, arstid, füsioterapeudid, insenerid ja treenerid. Küsimus on selles, kui hästi nende teadmised sportlase igapäevasesse treeningusse jõuavad.

Seetõttu näen TalTechi spordilinnakus võimalust luua sporditeaduse ja tehnoloogia keskus, kus sportlane ja treener on kogu tegevuse keskmes. TalTechi tehnoloogiline võimekus koos teiste ülikoolide ja spordimeditsiini partnerite teadmistega võimaldaks ühendada biomehaanika, spordifüsioloogia, liikumisanalüüsi ja andmetöötluse praktiliseks tervikuks.

Oluline pole see, kui palju meil on seadmeid või kui suur on labor. Oluline on see, kas treener ja sportlane saavad nende abil teha paremaid otsuseid.

Kas sportlane püsib tervem? Kas taastumine paraneb? Kas treening muutub targemaks ja sportlik tulemus areneb?

Need peaksid olema keskuse peamised tulemuslikkuse mõõdikud.

Spordilinnak peab teenima enamat kui tippsporti

Helsingis asuv Urhea keskus näitab, kuidas sport, haridus ja tugiteenused saavad toimida ühtse tervikuna. Me ei pea Soome mudelit kopeerima, kuid sellest on õppida: enne hoonete kavandamist tuleb kokku leppida, millist keskkonda ja koostööd soovime luua.

TalTechil on selleks olemas sporditaristu, teaduslik ja tehnoloogiline võimekus ning maa-ala, kuhu linnakut arendada. Edu sõltub aga koostööst EOK, alaliitude, ülikoolide, Tallinna linna, riigi ja erasektoriga.

Minu jaoks on oluline, et see ei kujuneks ainult tippsportlaste treeningkeskuseks.

Hea spordilinnak peaks olema koht, kus tippsport, üliõpilassport, noortesport ja harrastusliikumine üksteist täiendavad. Kus tudeng saab ühendada õpingud ja sportimise, noor näeb enda kõrval treenimas Eesti parimaid sportlasi ning kohalik elanik leiab võimaluse oma tervise eest hoolitseda.

Mustamäel ja selle ümbruses elab kümneid tuhandeid inimesi. Ülikoolilinnak on juba praegu õppimise ja töötamise keskkond. Miks ei võiks sellest kujuneda ka üks piirkonna olulisemaid liikumiskeskusi?

Tippspordi ja kogukonna vajadused ei pea üksteisega konkureerima. Hästi planeeritud spordilinnakus saavad need teineteist toetada.

Alustame sisust, mitte betoonist

Arvan, et suurim väljakutse ei ole praegu ehitamine, vaid ühise arusaama ja vastutuse leidmine. TalTech saab olla arenduse algataja, kuid eesmärk on luua kogu Eesti sporti teeniv keskus, mille kujundamises peavad kaasa rääkima riik, Tallinna linn, EOK, ülikoolid ja spordialaliidud.

Hetkel kaardistame EOK-ga sportlaste ja treenerite tegelikke vajadusi. Lisaks tuleb selgeks saada osapoolte rollid ning rahastamise võimalused. Ma ei usu, et kõike peab nullist ehitama. Alles siis, kui teame, mida saame olemasolevate võimalustega saavutada ja millest jääb puudu, on mõistlik rääkida uutest rajatistest ja ehitamise ajakavast. Detailplaneeringuga saab kohe teele minna, kui kokkulepped sisu osas saavad läbi vaieldud.

Praeguses majanduslikus olukorras ei saa me lubada endale investeeringuid, mille mõju jääb ebaselgeks. Samas ei tohiks keeruline aeg tähendada, et loobume pikaajaliste lahenduste kavandamisest.