Sport sisenes Lembit Peegli ellu eelmise sajandi viiekümnendail. Jah, see oli poks. 1955. aastal pälvis ta Eesti meistrivõistlustel kehakaalus kuni 54 kilo pronksmedali, 1957. ja 1958. aastal kehakaalus kuni 51 kilo hõbeda. Küllap õpetas poks enda eest seisma ja eesmärke seadma. Ja avas Lembitule ühtlasi ukse spordimaailma.

1963. aastal sai alguse teadlik sõprus fotograafiaga, see on kestnud üle 60 aasta. Oma mentoriks peab Lembit tollase ajakirja Kehakultuur mainekat fotograafi Gunnar Vaidlat. Palju aastaid vabatahtliku – või tollase määratluse järgi mittekoosseisulisena –, 1989. aastast juba palgalise fotograafina algul Spordilehes, hiljem Eesti Päevalehes. 2000. aastast on Lembit vabakutseline.

Meenutan sooja tundega koostööd Lembituga Spordilehe perioodil. Nagu Lembit fotograafina, sain ka mina kirjutajana tuule tiibadesse just Spordilehes, kus töötasin aastail 1982 – 1991. Pakkusin välja mitu uut rubriiki ("Kolmteist kõnelust kergejõustikust", "Treenerilood", "Kolgata tee"), need õnnestus Lembitu fotode tõhusal toel ka realiseerida. Piisas, kui talle lühidalt kirjeldasin, milliseid fotosid vajaksin. Mõne aja pärast tuli Lembit, suurepärased fotod näpus. Kirjutaja ja piltnik olid ühel lainepikkusel. Lembitu fotodes peitus mingi seletamatu fluidum, mida ma teiste spordifotograafide loomes ei tunnetanud.

Siinkohal ei saa üle ega ümber aastail 1958 – 1993 ilmunud Spordilehe fenomenist. Leht oli populaarne, parimail päevil ulatus tiraaž 70 000-ni. Lehte oodati ja loeti huviga, kioskite juurde tekkisid õhtupoolikuti müüki tulnud väljaande hankimiseks isegi järjekorrad.

Mõjus osa Spordilehe fenomenis oli kindlasti Lembit Peegli fenomenil. Tema fotod andsid lehele tuntava lisaväärtuse, neis peegeldus olemise ilu ja valu palju avaramalt kui pelgalt sekundite-sentimeetrite mõõtkavas.

Lembit on pildistanud neljal olümpial: Barcelona 1992, Lillehammer 1994, Atlanta 1996, Nagano 1998.

Kaks pilti näituselt Fotografiskas, mõlemas on peategelane kahekordne olümpiavõitja Erika Salumäe.

Lembitu suurepärane mustvalge foto Erika pidulikust vastuvõtust Tallinnas Raekoja platsil pärast võidukat Souli olümpiat. On aasta 1988, fotost õhkub mingit kirjeldamatut energeetilist väge, selles peegelduvad toonased vabadusemeeleolud. Erika pea kohal lehvimas suur sinimustvalge. Võimas!

Või värvifoto, Erika triumfeerimas 1992. aastal Barcelonas, näol ehe võidurõõm: 56-aastase vaheaja järel olümpiakuld iseseisvale Eestile!

Lembitu foto toob mulle meelde Erika tundepuhangu usutluses, mis mul õnnestus teha vahetult pärast autasustamist sealsamas olümpiatrekil. Erika mõttekäik: "Ausalt öeldes mulle ei jõua praegu kohale… Uskumatu! See etapp, mis ma olen läbinud olümpiamängudeni, et ma jõudsin selle kullani. Ma ei suuda seda uskuda!"

Jah, need tunded on loetavad ka Lembitu suurepäraselt fotolt. Tema loomingut kannab imeline miski, mida ma ei oskagi ausalt öeldes sõnaliselt väljendada.

Kiigakem veelkord Lembitu varamusse: fotod raamatutes ja albumites, Valgetähe teenetemärk, riiklik spordipreemia, rahvusvahelise olümpiakomitee aastaauhind "ületades piire".

Ja Lembit on ületanud piire, seda saab Fotografiskas kogeda.