Jaan Tätte ütles 2019. aasta üldlaulu- ja tantsupeo päevil usutluses Eesti Televisioonile: "Laulu- ja tantsupidu on Eesti ja eesti inimeste tervisekontroll." Spordi kontekstis võib üheks Eesti tervisenäitajaks pidada tiitlivõistlusi, mis tipnevad olümpiamängudega.

Niisiis, milline on Eesti spordisüsteemi tervis, kui Pariisi suvemängude alguseni on jäänud kuus kuud ja Milano-Cortina d'Ampezzo taliolümpiani kaks aastat?

Et talihooaeg on käimas, siis hakatuseks sellest. Marten Liiv ja Aleksandr Selevko on toonud Eestile EM-ilt hõbemedali, tippudega peab ilusasti sammu Kristjan Ilves, 2023. aasta jaanuaris saadud vigastusest taastuv Kelly Sildaru tegi tänavu jaanuaris Ruka laagris esimesed hüpped. Lisagem laskesuusataja Tuuli Tomingas ja kurlingupaar Marie Kaldvee - Harri Lill ning nentigem, et meil on talisportlasi, kelle toimetamist tipu lähistel on huvitav jälgida.

26. juulil 2024 avatakse Pariisi suveolümpia. Hetkel on meil seitse raudkindlat olümpiakohta: olümpianormi on täitnud kergejõustiklased Karel Tilga, Janek Õiglane, Johannes Erm ja Rasmus Mägi, ujuja Eneli Jefimova ja laskur Peeter Olesk, kvoot annab meile olümpiakoha jalgrattaspordi meeste grupisõidus. Enam-vähem kindlas kõneviisis võib rääkida ka ühest meesujujast ja naisratturist maastikusõidus. Ühtekokku seitse pluss kaks kohta. Ülejäänud üritajatel on jäänud võimalus tõestada end olümpiaeelses valikkarussellis. Kell kukub 30. juunil.

Meenutagem, et 2021. aastal toimunud Tokyo suvemängudel esindas Eestit 34 sportlast. Meile kuulus kuus kohta esikaheksas: epeenaiskond pälvis olümpiakulla, Katrina Lehis individuaalturniiril pronksi, neljapaadile kuulus kuues, Julia Beljajevale ja Rasmus Mägile seitsmes, Epp Mäele kaheksas koht. Saime taas nentida, et pärast taasiseseisvumist oleme suvemängudel medalita jäänud vaid korra – 1996. aastal Atlantas.

Pariisi mängude künnisel peab tõdema, et Tokyo 34 olümpiakohta jääb helesiniseks unistuseks. Pigem liigub mõte Eesti spordi jätkusuutlikkuse radadele.

24. jaanuari Postimehe arvamusloos analüüsib meie (tipp)spordi jätkusuutlikkust mainekas spordiarst Gunnar Männik. Kõnekas on juba loo pealkiri "Tippsport ja "tippsport" tänapäeva Eesti moodi".

Doktor Männik osutab probleemidele, millest mõjus osa seondub rahaga. Aga mitte ainult rahaga.

Märksõnad: sporditeaduse, spordipsühholoogia ja spordimeditsiini puudulik kaasamine; pea iga kolmas treener on erialase akadeemilise hariduseta. "Treener peab aru saama, kas tegemist on õpilase puhul valge klaariga või sügisõunaga," nendib doktor Männik kujundlikult.

Siinkohal pikem väljavõte doktor Männiku arvamusloost: "Kõige suurem rahaline probleem tekib noorsportlaste hulgas siis, kui nad lõpetavad gümnaasiumi. Teadusuuringud näitavad, et puberteediealistest lastest jääb peale 18. eluaastat tippspordi juurde ainult üks-kaks protsenti. Põhjused: a) organisatoorne suutmatus, tagamaks tippspordis vajalikku tugisüsteemi koos hariduse omandamise ja tippspordi ühildamisega; b) tegelemine "vale" alaga, meil puudub sportlikul valikul põhinev noortesport; c) vale treeningumetoodika rakendamine lapse- ja noorukieas (vaimne ja füüsiline läbipõlemine) arvestamata tema individuaalsust, mida ei võimalda rakendada pearahal tuginev noortespordi süsteem (ülisuured treeninggrupid); d) rahalised raskused sporditee jätkamiseks."

Loo lõpetuseks märgib doktor Männik: "Kokkuvõttes – ilma piisava rahalise toetuseta, haritud treeneriteta (eriti lastespordis), regulaarse spordimeditsiinilise personali kaasamiseta, arvestamata spordipsühholoogia ja sporditeaduse tähtsust, jääme muust maailmast tänapäeva tippspordis järk-järgult maha."

Mõtteainet küllaga.