Pikaaegne spordiajakirjanik, praegune kirjandusteadlane Joosep Susi on üks Tiit Karuksi omaaegseid õpilasi. Ja tagantjärele hinnates leidus Karuksi omaaegses õpetamisstiilis palju tänapäevast pedagoogilist metoodikat. Barcelona olümpiaraamat on tedagi palju mõjutanud lugemisvara.

Me teame, et Tiit kindlasti väärtustab väga kirjasõna. Aga Joosep, sul on temaga erinevaid kokkupuuteid. Kas esimene kokkupuude ongi noore inimesena, lugedes tema kirjutatud olümpiaraamatuid?

Jaa, ma arvan küll. Nagu paljud spordihuvilised, väga varases nooruses lugesid läbi sisuliselt kõik olümpiaraamatud: nii tali- kui ka suveolümpiaraamatud. Kindlasti üks minu eredamaid olümpiaraamatu lugemiskogemusi oli Tiidu kirjutatud Barcelona olümpiaraamat.

Sa oled seda palju rõhutanud. Kui palju on põhjus selles, et lugesid seda õiges vanuses ja kui palju selles, et Tiit kirjutab õigesti sinu jaoks?

Põhjus, miks Barcelona olümpiaraamat mulle meeldib, on tegelikult ajas teisenenud. Kuna ütlesid enne põgusat vestlust ette, et peaksin natuke Barcelona raamatust rääkima, siis lugesin suure osa sellest uuesti läbi. Ja tõesti - ma ütleks, et see on kõige isikupärasemalt kirjutatud olümpiaraamat. Ma arvan tõesti, et põhjused on erinevad, miks see raamat meeldib mulle nüüd ja kunagi varasemalt. Aga üldiselt võib öelda, et spordiraamatu muudab heaks spordiraamatuks see, kui tegu ei ole pelgalt spordiraamatuga. See on selline triviaalne tõde. Enamasti on olümpiaraamatud võrdlemisi igavad. Vähemasti sel tasandil, et neil pole enamasti ühtegi huvitavat mõtet või ei leia väga huvitavaid sõnastusi, poeetilist jõudu. Võiks öelda, et Barcelona olümpiaraamat kubiseb sellistest lõikudest, lausetest, mis on väga meeldejäävad, mõjusad.

Aga kindlasti peame mõtlema, kunas see raamat on kirjutatud. Tegemist on 1992. aasta olümpiamängudega. See on väga huvitav periood väga paljudel tasanditel. Mul on tunne, et Tiit suudab selles raamatus fikseerida ka laiemaid ühiskondlikke tõmbetuuli, mõtteviise. See on väga paljude eri tüüpi kirjutamisregistritega koostatud raamat. Kirjutamisstiil erineb tuntavalt teistest olümpiaraamatutest. Siin on lüürilis-poeetilised mõtisklused, kirjeldused, kasutatakse väga palju erinevaid kompositsioonilisi võtteid, vahendatakse detaile. Ma võiks öelda, et see on üks väheseid olümpiaraamatuid, mis on peaaegu ilukirjanduslik teos. Seal on seigad, aga ei puudu ka midagi sellist, mida kohtab võrdlemisi vähe - see on autoriraamat, mis kätkeb päris palju sisekaemuslikkust. Võiks öelda, et ajakirjanik, mõtleja, literaat ja tema mõtteviis ja selle horisondilt vahendatakse kogu seda üleminekuajastut Eestis. Võrreldakse Hispaania ajaloolise paratamatusega ja nii edasi. See on ka omamoodi filosoofiliselt laetud raamat.

Kui sa lubad, ühe katke loen ette raamatu lõpuosast. Kirjutab Tiit nõnda:

"Barcelona oli kurb hüvastijätt ühelt poolt jesuiitliku ja halastamatu, teiselt poolt turvalise ja harjumuspärase nõukogude spordiga. Pole ime, et sportlased neid aegu tagasi igatsevad. Neid dresseeriti julmalt, ent hoiti ka nagu vati sees. See oli kommunistlik spordiakadeemia, mida paljud eksisid pidama koduks."

Selliseid lauseid kohtab siin raamatus tohutult palju. Kui lubad, siis väike pilguheit raamatu algusesse. Ma arvan, et see annab seda tunnetust päris hästi edasi.

"Sissesõit olümpialinna oli troostitu. Suitsunud seintega majakolakad, sisselöödud aknad, rõdudel lipendamas pesu. Kõikjal määrdunud toonid. Tegemist oli tüüpilise raudteeefektiga. Kas ongi linna, kuhu raudteed pidi sissesõit oleks pimestavalt kaunis? Barcelona on aga tõesti ilus linn, siinkirjutaja salaarmastus."

Ja raamat algabki nõndamoodi. Me näeme, et see kirjutamise tonaalsus ja tunnetus on võrreldes teiste olümpiaraamatutega mõnevõrra erinev.

Väga ilus, Joosep! See on siis ikkagi mingil määral see Tiit, kes tuli sulle vastu raadiomajas, kui sina olid raadios alustav ajakirjanik. Ma kujutan ette, et mingisuguseid tõdesid, nõuandeid või tähelepanekuid ta ikkagi andis noorele ajakirjanikule, kui sina tulid raadiosse tööle, ka kaasa.

Mina hakkasin esimesi lugusid tegema 2005. aastal ehk vahetult enne gümnaasiumi. Ma arvan, et see ütleb nii mõndagi. Tiidul on olnud alati jäägitu usk noortesse. Ta on andnud väga paljudele noortele algajatele ajakirjanikele võimaluse ennast teostada. Minu enda silmis koosnes toimetus kolmest liikmest: Tiit Karuks, Tarmo Tiisler ja Erik Lillo. Kõik nad olid vähemasti tol hetkel suurepärased õpetajad ja suunajad. Hoian käes jätkuvalt Barcelona olümpiaraamatut ja mõtlesin, kas siin mingisugune Tiidu ilmavaade joonistub välja või maailmatunnetus. Tegelikult raamatu lõpuosas Tiit ise sõnastab selle päris hästi. Selle kõigega puutusin umbes kümne aasta jooksul pidevalt kokku. Aga Tiit kirjutab raamatus nii:

"Ma ei ole sinisilmne idealist, samas ei taha ma olla õel sarkastiline küünik, kes igasse ilmakaarde ainult sappi pritsib. Elu on õpetanud: ei tasu hellitada liigseid illusioone, me kõik oleme haiget saanud. Ometi jäävad ühed inimesteks, teised aga müüvad omakasu, võimuambitsioonide või muu sellise ajel maha ka lihase ema. Kogu skaala ülevatest hetkedest vale ja sigatsemise kõrgpilotaažini peegeldub ka rahvusvahelises spordi- ja olümpialiikumises."

Minu jaoks kolm pidepunkti, mis tsiteeritud lõigust välja joonistub. Üks on maailmatunnetus. Minu meelest otsib Tiit alati kõiges mingisugust positiivsust. Sarkasmi väga lihtsalt ja niisama millegi suunas väga ei pritsi. Teine tasand see, mida ta kogu aeg rõhutas esimesest päevast peale, kui olin mina, aga ka Ott Järvela ja paljud teised noored, mõned on jätkuvalt ajakirjanduses, mõned on teistes valdkondades - et spordiajakirjanduses on ülioluline laiem ilmavaade. Spordiajakirjanik ei saa piirduda üksnes spordiga. Tema jaoks oli ülimalt oluline kogu kultuurilugu ja ajalugu. Muu hulgas ka spordiajalugu, aga mitte ainult. Kolmas asi, mis on minu meelest väga oluline, mis siit välja joonistub sellest lõigust. Sõna-sõnalise väljenduse väärtustamine. Poeetiline laetus. Tiidust kumas kogu aeg sellist arusaama, et poeetika või sõna ise on võimas relv nii spordiajakirjanikule, spordireporterile, aga ka laiemalt inimesele.