Tarmo Tiisler: 30 aastat spordifolkloori
Kui Erika Salumäe võitis 1992. aasta Barcelona olümpial taasiseseisvunud Eestile sinimustvalge olümpiakulla, oli Tokyos samaga hakkama saanud Katrina Lehise sünnini jäänud veidi üle kahe aasta. Kahe olümpiakulla vahele (tegelikult terve taasiseseisvusperioodi sisse) jääb lugematu hulk sündmusi, mida erinevate põlvkondade inimesed mäletavad erinevalt, aga mis Eesti spordimütoloogias on kindlal kohal, kirjutab ERR-i spordireporter Tarmo Tiisler.
Nagu ikka, kohalolijad lähevad elevile ja teavad, millest jutt, hiljem tulijad kehitavad õlgu, aga kaasteelistel on nende sündmuste nostalgiale õigus.
Sündmuste tähtsus muutub, aga kui 30 aasta pärast Eesti spordi 30 esimest taasiseseisvusaastat jutuks tulevad, leiavad praeguses ajas elajad muuhulgas jutupunkte järgmistel teemadel:
Kuidas mõjutas üks väga kaugel asuv kettaheiteringi äär eestlaste und?
Kui halb on tegelikult "halb analüütiline leid"?
Mida kõike sisaldas lause: "ah, see on see Eesti jalgpall"
Mis on yorikiri ja mis on right cork 900 mute grab?
Miks poeb neljandat kümnendit järjest hinge õnnis tunne, kui saad vaadata "Kullamäe kolmeseid"?
Miks mõni rangluu või põlv või õlg on rahvuslik ja mõni pole?
Miks Püha Lehm vahel lendab ja vahel mitte?
Kuidas "pole paha" võib tähendada, et tegelikult natuke on.
Kes olid osalised "suures kergejõustiku võileivateos"?
Miks on mõni autoavarii teisest olulisem?
Mõistagi tulevad järgmise 30 aasta jooksul meie spordifolkloori uued teemad. Kindlasti ka midagi sellist, mille tarvis praegu pole ei sõna ega ehk isegi asja ise.
Aga me tunneme rõõmu, et meil on oma riik ja meil on võimalus "asja arutada". Et meil on lisaks medalitele ka "leivakõrvast", mis asjale tegeliku meki annab.
Kõik ei pruugi tore olla, aga arutame ikka ja liigume edasi!
Toimetaja: Maarja Värv