On 1970ndad. Läbi raadioragina kostab Gunnar Hololei ja läbi mustvalge telepildi paistab Tammiste. Siis tulevad sellised vahvad nimed nagu Orav, Sõber, Tiks ja Randala.

On 1980ndate esimene pool. Et kukutada kokku varapuberteetse inimese maailm, piisas, et Kalev, see suur ja murdumatu korvpalli-Kalev kukkus kõrgliigast välja. Ja siis päris esiliiga sabaotsa. Aga noh, kõigega sai harjuda.

Proovis üks, proovis teine, kedagi justkui leiti, küsimusi vähemaks ei jäänud: Jaak Salumets? Kõva mängija, aga... TSIK-i tütarlaste treener? Riho Soonik, kes see veel on?

Miks Enden on AKSK-s ja Sokk sõjaväes Dünamos? Miks me, kurat, nii põhjas oleme?

Õnneks olid meil Abeljanov, Reigam (olevat väga kõva füüsisega), Toomiste (olevat trikimees), Drell ja Pihelgas.

Ja meil oli Metstak. 

On 1980ndate viimased aastad. Me hakkasime tõusma. Raadios jäi raginaid vähemaks ja Hololeid asendas Harry Matskin. Telepilt oli juba värviline ja sealt paistis keegi valgepäine, Kuusmaa nimeks.

Jõudsime jälle kõrgliigasse, oeh!

Sokk tuli tagasi, meie laulsime end vabaduse poole ja arutlesime, kas meie paljukannatanud maale on sobilik tuua Babenkot ja Karavajevit.

Otsustav aasta. Meile tuli Jackson (noorematele: ei mitte see laulja. Ta oli George).

Žalgiris, Statyba ja Tbilisi Dünamo loobuvad NL-i meistrivõistlustest. Oleme välja kukkumise äärel, aga jääme siiski ellu.

Aasta alguses Riias tulistatakse ja mäng jääb ära.

Kuusmaa muudkui viskas ja Sokk muudkui korraldas. Kõik viskasid eemalt nagu hullud, Nagel, Pehka ja ägeda soenguga Kullamäe.

Kes ütles, et pikki polnud. Meil olid ju Saksakulm ja Noormets.

Veerandfinaalis kukkus Kiievi ASK. Seejärel ravis kogu eesti rahvas Kuusmaa kubemelihast, aga poolfinaalis langes VEF. Finaalis ei olnud Leningradi Spartakil variantigi.

Karikas purunes, aga SEE õhtu Kalevi spordihallis ja SEE tunne ei unune ega purune.