1998. aastal alustanud Estoloppeti sarjas sõideti alguses neli maratoni aastas, hiljem on see number suurenenud kuue peale. Seda muidugi ideaaljuhul, kui ilmataat plaane ei riku.

Indrek Pak rääkis, mis teda alati starti tulema on innustanud. "Minul oli nii, et mina tahtsin meistriks saada. See oli nii, et iga maraton kaks korda - siis saad esimese meistrimedali," lausus harrastussportlane.

"Alguses väga ei mõelnud selle peale, aga kui palavikuga sõitsid... Ma olen kaks korda palavikuga sõitnud - see ei ole kõige hullem. Värske palavikuga on suhteliselt okei sõita veel. Aga kõige hullem on siis, kui oled nädal aega põdenud - siis ei liigu ükski käsi ega jalg. Lihtsalt tatsad selle läbi," ütles ta ja nõustus, et ega seda kellegile soovitada siiski ei tasu.

Miks ei loobu? "Tahtejõud ei luba. Kui anti "alati kohal" särk, siis sellest ajast saadik on nui neljaks - enam valikut pole," vastas Pak.

Raja täiendas: "Kui oli kümme hooaega sõidetud, siis tulid erinumbritega särgid. Aga võib-olla issanda õnnistus ongi see, et on tervist olnud. Viimase 20 aasta jooksul pole kordagi vaja olnud haiguslehel viibida. Kõik oma elu on sellest lähtuvalt planeeritud. Et vot need kuus maratoni talvel sõidetakse ja kõik muu kannatab oodata."

Tänavune lumeta talv tähendab, et tuleb tegeleda asendustegevustega. "Sõudeergomeeter, rattapukk, kepikõnd, mäkkejooks, ujumine..." loetles Pak.

Raja sõnul aitab motivatsiooni hoida ka hea kamraadlus. "On hea ka, kui on mõnus seltskond olemas, kellega koos sõltumata ilmast välja lähed. Minu jaoks on see olnud väga tore vaheldus."