Sport on tõesti unikaalne. Olümpiamängudesse võime suhtuda erinevalt, ka põlvkonniti, ent ometi sütitavad need kaks nädalat palangu, mis tõmbab kaasa, ülendab ja vaimustab! Ja muidugi üllatuste moment, mida ei prognoosi ja see ongi see eriline, mis annab vürtsi, teeb spordi oma mõjult paganlikult vägevaks.

Tipphetked on kordumatud ja ettearvamatud, ometi on üldine foon siiski realistlik. On sportlik tase, treenitus ja sellele vastavad tulemused. On tagala ja tugisüsteem. Pikaajaline plaan ja noorsportlaste kasvulava. Aga kui on väikeriik, millised on tema võimalused? Ressursid pole piiramatud, on loomulik, et tuleb teha valikuid.

Oli selline totalitaarne riik kui Saksa DV, kus metoodiliselt ja ülima ratsionaalsusega toodeti medalivõitjaid. Eelkõige panustati just medalirohketele aladele, kergejõustik, ujumine, sõudmine ja seejärel naissoole, sest õrnem sugu polnud spordiga eelnevatel aastatel veel täiega sina peal.

Naised on tänaseks päevaks kogu maailmas end aina enam kehtestanud, ollakse kõigil aladel programmi osas meestega sisuliselt võrdses seisus. Eks Eestiski peame tunnistama, et naised on tiitlivõistlustel viimastel aastatel aina edukamalt esinenud. Enne äsjaseid taliolümpiamänge oli meie meeste viimane medalivõit kümneaastatagune, 2016. aastal Rios saadud neljapaadi pronks. Naised olid noppinud vahepeal ühe naiskondliku kulla vehklemises ja pronksi nii vehklemises kui freestyle-suusatamises. Aasta parimate sportlaste valimiselgi on naiste seas konkurents olnud viimastel aastatel hoopis kõrgetasemelisem. Õnneks oli äsja lõppenud olümpia meie jaoks taas rõõmustav ka meeste poolt. Henry Sildaru hõbemedal on tõesti suurepärane kordaminek.

Oluliseks märksõnaks on viimasel ajal saanud ka perekond. Viimastegi võitude taustal on sel sõnal erinevaid tahke, ometi on selge, et Eesti spordielus on perekondadel aina suurem roll kanda. Võib öelda, et isegi otsustav. 

Ühelt poolt on siin olnud tähtis juba eespool märgitud naiste osatähtsuse kasv spordielus, teiselt poolt ka erinevate põlvkondade tihe läbipõimumine. Eesti sport on oma pikal teel läbi mitmete põlvede teinud head tööd, on antud edasi nii teadmisi kui suhtumist, küll poegadele ja tütardele kui kogukondlikult ka laiemas ringis.

Korvpallis on meil hästi teada isade-poegade liinid. Pole saladus, et paljud perekonnad on panustanud täiega oma laste karjääri nimel ja leidnud sobiva elukoha võõrsil, arengu mõttes parimas keskkonnas. Talialadest võib kohe märkida hokimängija Robert Rooba ja mäesuusataja Tormis Laine lugu. Noored ujujad, iluuisutajad, tennisistid, kõik, kelle treeningud algavad varases eas, vajavad personaalset tuge. Ainult perekond suudab seda tagada.

Nädalast nädalasse, aastast aastasse. On ootused ja lootused, üldjuhul kaasneb vaid osalemisrõõm. Ometi on ka ilusaid lugusid ja siis on rõõm juba ühine. Siiski, et tagada edulugude järjepidevus, on vaja ühiskondlikku tuge, hoopis suuremal määral kui seni. Aastaid on räägitud ka eelisalade valimisest, paraku meil Eestis see ei tööta. Talialadegi laienev ring räägib iseenda eest, kõigil on omad lootused edule. Praktika on aga lihtsalt see, kus taim hakkab kasvama, sinna tuleb ka hoolitsus ja tugi.

Toe rahaline ulatus on iseküsimus. Näiteks, Kaunase Žalgirise korvpallimeeskonna eelarve ületab Team Estonia eelarve enam kui kahekordselt. Selline on mõõtkava tänastel spordiväljakutel, on mida mõelda!