13. korda toimuvate Euroopa saalijalgpallimeistrivõistluste finaalturniir peetakse esimest korda mitmes riigis. Algul pidid kohtumised toimuma Lätis ja Leedus. Kuna aga finaalturniirile pääses Valgevene koondis, liideti korraldajate ringiga Sloveenia. Nimelt on Lätis ja Leedus Valgevene sportlaste võistlemine keelatud.

Meistrivõistlused algavad 21. jaanuaril Riias mängudega A-alagrupis, kuhu kuuluvad Prantsusmaa (UEFA reitingu 6. koht), Horvaatia (7.), Gruusia (14.) ja Läti (27.).

B-alagrupi mängud peetakse Kaunases ja seal võtavad mõõtu Ukraina (5.), Tšehhi (10.), Armeenia (13.) ja Leedu (35.).

C-alagruppi kuuluvad Hispaania (2.), Sloveenia (9.), Valgevene (15.) ja Belgia (18.).

D-alagrupi meeskonnad on Portugal (1.), Itaalia (8.), Poola (11.) ja Ungari (20.).

C- ja D-alagrupi kohtumised peetakse Ljubljanas, kus on neljast EM-i spordihallist ka kõige väiksem hall – Tivoli Arena mahutab vaid 2500 pealtvaatajat. Seal peetakse mõlema alagrupi üks viimase vooru mäng, mis peetakse teise alagrupi mänguga samal ajal. Sloveenia põhisaal Arena Stožice mahutab 10 600 inimest. Riia saali mahutavus on 9975 inimest ja Žalgirise saal Kaunases mahutab 10 198 inimest.

Veerandfinaalid peetakse samuti kolmes riigis. Alates poolfinaalist mängitakse vaid Ljubljanas, kus toimuvad poolfinaalid 4. veebruaril ja medalimängud 7. veebruaril.

Kaks tippmeeskonda on EM-ilt eemal

Euroopa reitingu esikümnest ei pääsenud finaalturniirile Venemaa (3.) ja Kasahstan (4.).

Kui Venemaa koondist hoiab UEFA tiitlivõistluste valikturniiridelt eemal, siis Kasahstan jäi 6. alagrupis Armeenia järel (Armeenia on korraldajate Leedu ja Läti kõrval üks kolmest EM-i finaalturniiril debüüdi tegevast meeskonnast – toim.) teiseks.

Lohutusringis kohtus Kasahstan Itaaliaga, kellele võõrsil kaotati 2:1, kodus küll võideti 3:2, kuid penaltiseerias kõik Kasahstani esindajad eksisid ja Itaalia võitis seeria 2:0.

Need kaks koondist on ka ainsad, kes seni Euroopa meistrivõistlustel medalikoha saanud riikidest peavad seekord finaalturniiri kõrvalt vaatama. Venemaa on võitnud 1999. aastal, lisaks on saadud kuus hõbedat (1996, 2005, 2012, 2014, 2016, 2022) ja kolm pronksi (2001, 2007, 2018).

Kasahstani ainus medalikoht on pärit aastast 2016, kui saadi pronksimängus 5:2 jagu Serbiast, lisaks on kasahhid jõudnud pronksimänguni 2018. aastal.

Kolm edukamat riiki on kohal

Euroopa meistrivõistluste edukaim meeskond on Hispaania, kes on võitnud seitse meistritiitlit (1996, 2001, 2005, 2007, 2010, 2012, 2016), lisaks on saadud kaks hõbedat (1999, 2018) ja kaks pronksi (2014, 2022). Nelja hulka jõuti ka 2003. aastal, kuid siis kaotati poolfinaalis 1:2 hilisemale meistrile Itaaliale ning kuna tol turniiril pronksikohtumist ei peetud, siis jäid pronksmedalid välja jagamata.

Itaalia on lisaks 2003. aasta võistluste võitmisele saanud kulla ka 2014. aastal, hõbe saadi 2007. aastal ning pronksmedalid teeniti 1999., 2005. ja 2012. aastal. Neljandaks jäädi 1996. ja 2001. aastal.

Kohal on ka tiitlikaitsja Portugal, kes lisaks 2022. aastale võitis ka 2018. aasta turniiri. Hõbe saadi 2010. aastal ning neljandaks jäädi 2007. ja 2014. aasta turniiril.

Ukraina on 2001. ja 2003. aasta turniiril saanud hõbeda, EM-i pronks on ette näidata Tšehhil (2010) ja Belgial (1996).

Eesti sai ühe võidu

2026. aasta Euroopa meistrivõistluste eelvalikturniiril osales ka Eesti, kes jäi oma alagrupis kolmandaks ja valikturniirile ei pääsenud. Eesti kaotas 1:2 Küprosele ja 1:2 Andorrale, kes mõlemad said alagrupist edasi. Grupi viimases mängus alistas Eesti 2:1 Põhja-Iirimaa.

Kui Küpros kaotas valikturniiril kõik kuus kohtumist, siis Andorral läks edukamalt, nad said võidu, kolm viiki ja kaks kaotust.