Ameerika kirjaniku Ann Napolitano romaanis "Tere, kaunitar" on ühe peategelase, Wiliam Watersi emakeeleks korvpall! Just nii, poiss sirgus kodus, millele tragöödia oli vajutanud oma pitseri ja tema vanemad olid vaevu võimelised ta poole vaatamagi, rääkimata tema armastamisest. Nii sai saatuse tahtel päästjaks just nimelt see võluv pallimäng. Neid lugusid ei pea Ameerikas välja mõtlema, on ju teada pea kõigi suurte mängijate elulood ja saatused. Bob Cousyst (pall oli pruudi eest) Oscar Robertsonini, Pete Maravichist (suudab palliga teha kõike, välja arvatud panna see rääkima!) Michael Jordanini. Kümnetunnised päevatrennid, pall koguaeg kaenlas, täispühendumus ja kirg, ainult nii ja mitte teisti sündisid tähed!

Ka Eestis jõuti korvpallini varakult, meie rahvuskoondise maavõistlused lõunanaabrite lätlastega olid teadaolevalt esimesed Vanas Maailmas. Korvpallipisik istub meil sees. Enam kui 100 aastat nii kohalikke meistrivõistlusi kui koondise mänge. See on ajalugu, mis sünnitab omakorda uusi lugusid ja ka tavasid. Muidugi on olnud mõõnasid, raskeid hetki. Oleme ikka uskunud ja lootnud, et taas tuleb õnn ka meie õuele. Naabrid on meil ju tublid, suurt õhutamist tarvis pole.

Veel aastal 2019 kirjutasin raamatus "Eesti spordi 100 aastat": "Kurb on kuulda ka asjatundjate suust, et väljaspool kodupiire meid, erinevalt meie Balti naabritest, enam korvpalliriigiks ei peeta. Jääb vaid võimalus end sellest olukorrast välja rebida, kõigepealt süsteemse noorte tööga. Sellele tulebki rõhk panna."

Õnneks hakkasidki puhuma rõõmsamad tuuled. Uue põlvkonna tõusuga rebisime august välja. Tulid võidud, mis hinge paitasid, korvpalli armastava riigina saime 2029. aasta EM-i korraldusõiguse, olime jõudnud pea ekstaasi lävele. Ometi ei lähe kõik nii libedalt. Väikeriigi ressursid on piiratud. Eks see anna igas liinis tunda.

Konkurendidki ei maga. Meid on märgatud ja konkreetsetes mängudes valusalt lahti hammustatud. Raputused on nii paratamatud kui vajalikud. Elame üle. Samas võime rõõmustada, et noortetöös on olnud edusamme, poiste eri vanuseklassides on ilmunud hulk säravaid mängijaid, edu on saavutatud ka Euroopa meistrivõistlustel. Koondise ring on laienenud, valikuvõimalised suuremad. Ometi kerkib igal sammul taas küsimus, kuidas edasi? Kvaliteet ja mängijate jätkuv areng? Sponsorid on rahvuskoondise seljataga, aga mängijad on siiski klubide palgal. Võimaluste maa on siin lai, aga ka konkurents karm.

Lootus on, et siiski meie poisid jõuavad võimalikult kõrgele, suurte klubide manu. Seal kehtivad küll omad reeglid, koondisekutsed alati ei päde, ent stiimulina noortele pürgijatele asi töötab. Koondisel on kahtlemata suured eesmärgid, peame siiski arvestama, et tee sinna on siksakiline. Peaasi on, et me teame, meil on tippu ronijaid, on andeid, kelle teekonda jälgida. Küll siis tulevad võidud, küll võibolla hetketi, aga nad tulevad!

On ju läbi aegade meie esindusmeeskonna bilanss olnud tasakaalus. Võidud-kaotused pooleks ja läbisegi. Nii ta meie südamesse poeb. Valust rõõmuni!