Hooaja viimane MM-ralli peeti Jaapanis, kus Thierry Neuville (Hyundai) kindlustas 36-aastasena oma karjääri esimese MM-tiitli. Toyota võistkonnal õnnestus hooaja esimese rallivõidu teeninud Elfyn Evansi juhtimisel Hyundailt tootjate MM-tiitel napsata, Ott Tänak (Hyundai) katkestas viimasel päeval ning langes üldarvestuses kolmandaks.

"Ühtepidi eestlasena hoidsin hästi pöialt Otile ja Martinile, kuigi nad mõlemad ütlesid, et on selline hüpoteetiline, väga keeruline oma sõiduga seda saavutada. Thierry pidi mingi suure jamaga hakkama saama," arutles Aava. "Teistpidi, jah, ma olen nõus, et Thierry on pikalt seda jahtinud erinevate kaardilugejatega, nüüd Martijn Wydaeghega tuli see lõpuks ära. Selles suhtes on hea meel. Jube kuidagi tühi tunne oleks olnud, kui ta mingite aastate pärast oleks lõpetanud, ei olekski seda MM-tiitlit olnud."

Selles, et Thierry Neuville tõesti MM-tiitlit väärib, ma arvan, me oleme sinuga põhimõtteliselt ühel meelel, aga hoopis keerulisem küsimus on nüüd see, kuivõrd vääris sellise hooaja eest MM-tiitlit Toyota meeskond? Usun et lõppkokkuvõttes oli see tiitel ka nende enda jaoks oli ikkagi päris suur üllatus.

Jah. Ega tegelikult, kui siin on kritiseeritud seda punktisüsteemi sellel aastal, siis ma ütleks, et sellel Jaapani rallil ikkagi ta töötas selles suhtes väga jõhkralt, et ju kuni Power Stage'i lõpuni ei olnud teada, kes tuleb tootjate maailmameistriks. Nii need pühapäevased punktid kui ka tegelikult Power Stag'i punktid eriti olid lahtised ja poleks Andreas Mikkelsen seda viga seal Power Stage'il sisse lasknud, siis mine tea, võib-olla need seisud oleks teistsugused olnud. Aga ma arvan, et see on hea signaal just Toyota poolele ja teistele tiimidele ka, et päris niimoodi žongleerida nende sõitjatega ei saa, peab kuidagi olema kindlam plaan, muidu võib minna päris keeruliseks.

Kõige ilmekam näide sellest žongleerimisest oli siis ikkagi lõpuks olukord, kus, ma ei tea, kas võib niimoodi sõnastada, et Kalle Rovanperäl, kahekordsel maailmameistril, oli justkui selgelt võimalus dikteerida Toyota meeskonnale oma tingimused. Olukorras, kus tema abi vajati, ta viimasele rallile ei tulnudki. Aga kas see on päris hea olukord WRC jaoks? Võib-olla peaks olema meeskondadel see võimalus oma sõitjatele heas mõttes nõudmisi esitada ikkagi suurem?

Jube raske öelda. Ma arvan, et kui keegi hakkab kellelegi mingeid jubedaid nõudmisi… see peaks kuidagi naturaalselt toimima teistmoodi. Ma olen nõus sinuga, et see praegune seis on selles suhtes imelik, et kuidagi hektiliselt tulevad mingid maailmameistrid ja siis, kui nad tahavad, siis sõidavad. Eriti kruusarallidel on see eelis nende ees, kes kõik rallid kaasa sõidavad, kogu MM-i. Ma arvan, et see on päris suur mõttekoht, kuidas teha, aga nagu ma ütlen, et jõumeetodil seda ei saa, see peaks naturaalselt käima. Ja ma arvan, et see naturaalne ravim on see, et lihtsalt meil on vaja tiime juurde.

Rally Estonia direktorina kindlasti sa vaatasid neid erinevaid arenguid ka huvitatud pilguga, järgmisel aastal Rally Estonia on taas WRC -sarja kavas. Sa ütlesid, et punktisüsteem meile lõpuks tõi olukorra, kus tõesti viimane päev viimasel rallil oli äärmiselt huvitav, aga samas punktisüsteem muutub. Mis sa siis kokkuvõttes ütled, olles kogu selle hooaja ära vaadanud? Millist punktisüsteemi WRC-sari vajab, mida tuleks jätta või mida saaks jätta sellest uuest lahendusest ja kus oleks vaja midagi parandada?

Kui me vaatame nagu Eesti vaates, siis ju Otile ja Martinile tehniliselt ja ka sportliku ebamõttes oli väga raske aasta. Kui ei oleks sellist punktisüsteemi olnud, siis me ei oleks siin Jaapani ralli saanud sellele kaasa elada. See punktisüsteem, mis meil 2024. aastal oli, andis võimaluse väga halbadest olukordadest välja ronida. Ja näiteks Thierry – oleks olnud vana süsteem ja tiime ja sõitjaid rohkem, siis oleks ju peale reedet olnud väga keeruline suures mängus sees olla.

Aga kui nüüd universaalselt proovida vastata, siis ma arvan, et see punktisüsteem peab olema selline, mis ühtepidi hindab ralli üldvõitjat või poodiumit, aga et see pinge kestaks kõik päevad. Ma arvan, et see on ühtepidi hea väljakutse, aga ma arvan, et see on tehtav. Ma ütlen päris ausalt, et mina jälgisin rallit ikkagi reede-laupäev ja pühapäeva hommikul ma olin nii kaua üleval, kuni Ott ja Martin kahjuks välja sõitsid, siis ma läksin magama.

Tähtis on ikkagi need fännid juures hoida üle maailma ja seda sporti kogu nädalavahetuse elus hoida. See on promootorile ja FIA-le päris niisugune paras pähkel, sest ega ei ole mootorispordis liiga palju alasid, mida sa pead või tahad kolm ja pool päeva jälgida.

Kõik, kes MM-etapi korraldavad, tahavad seda ju teha hästi ja teie ilmselgelt väga tahate seda teha hästi. Mõnes mõttes, see on ju narr, kui lõpuks on niimoodi, et korraldate Rally Estonia, aga see, kes võidab Rally Estonia, ei pruugigi olla kõige tähtsam. Tähtsam on see, kes kõige rohkem punkte saab. Ka ralli korraldajana, ma kujutan ette, see võiduväärtuse element on ju väga oluline? Sõitjad tahaks ka rallit võita, mitte ainult kõige rohkem punkte saada.

Jah, ma olen nõus, ongi see, et võitja peab olema väärindatud ja siis sportlik põnevus peab säilima. Kindlasti mina kas siis Urmo Aavana või Delfi Rally Estonia direktorina, kui keegi küsib, ei soovi seda vana punktisüsteemi tagasi, kus mingitel kehvematel juhtudel hakati laupäeva keskpäevast piltlikult öeldes piima vedama ja pühapäev oli üldse tsirkus Barcelona. Siis oli küll neid nädalavahetusi, kus ma isegi ei vaadanud. Power Stage'i vaatasin, sest seal oli punkte jagada. Aga see peab olema kuidagi tasakaalus ja ma olen nõus, et võit peab olema väärtustatud.

Ütlesid, et võti on meeskondi juurde saada. Nüüd WRC läheb arengus sellele poolele, et hübriidist loobuti. Kui palju see aidata võib, et tuleks meeskond juurde?

Ma ei oska öelda. See ei ole kahjuks küsimus mulle. Mina hoian pöialt ja iga natukese aja tagant küsin viisakalt promootori ja mingit kanalit pidi ka FIA käest, mis on see meie tulevik. Sest praegu on teada, et Delfi Rally Estonia 2025. aastal on WRC kalendris, 2026 ja edasi meil läbirääkimised käivad promootori ja tegelikult ka riigiga, erasektorini veel ei ole jõudnud. Aga fakt on see, et me vajame neid tiime. Kuidas neid tuua, selle peavad need keskorganisatsioonide inimesed välja mõtlema.

On väga selge, et hübriidist loobumine ainuüksi see võluvits ei ole, seal on vaja aru saada sellest, et kui pannakse X hulk mingi tootja poolt raha sisse, siis see väljund peab olema mingisuguse kordistajaga. Kõik need on äriettevõtted, keegi negatiivse PR-tulemusega seda asja ette ei võta.

Ja mis on teine oluline asi, mida võib-olla natuke aitab lühiajaliselt see hübriidist loobumine, et see sisendi, investeeringu suurus on väiksem, aga me peame mingid muud eesmärke ka siin vaatama, kuhu autondus liigub ja missuguseid tehnoloogiaid tahetakse arendada.

See on keeruline küsimus, aga ma arvan, et praegu oleme küll selles seisus, et tuleb teha loogilisi julgeid otsuseid, et neid tiime juurde saada.

Ja teistpidi sinu vastusele mõeldes, siis WRC-sari peaks ikkagi mingi oma niši selles osas leidma, kuidas seda autotööstuses toimuvat arengut ka võidusõidumasinates peegeldada. Kui nüüd hübriidiajastu sai läbi, siis võib-olla mingisugune järgmine märk või signaal selles osas, et käiakse ajaga kaasas ka selles osas, mis autotööstuses üldiselt toimub?

Kui me vaatame siin üldse uudiseid või mis üle maailma toimub energeetikas ja autonduses, siis me tegelikult, ei mina ega väga paljud targemad inimesed ja poliitikale lähemad inimesed ei tea, mis selles mobiilsuse või autonduse maailmas juhtuma hakkab. Ma arvan, me ei tohiks välistada mingeid tehnoloogiaid, aga peaks aru saama, et kui meil on mingi hulk autotootjaid maailmas, siis see, et meil on kolm tootjat sarjas, mind ei rahulda. Ma arvan, et peaksime jõudma suhteliselt kiiresti nelja-viieni.

Vahel olen ka statistikat teinud, vaadanud siin aastasse 2002-2003, varasemasse aega. Hiilgeaegadel on meil olnud kümme autotootjat. Kui jõuaks sellest pooleni, siis oleks, ma arvan, hea. See on see, mille poole peaks liikuma.

Kuidas tundub sulle sõitjate turul ringi vaadates selle küsimuse teine pool? Ma usun, eestlased väga loodavad, et Robert Virves näiteks saaks võimaluse WRC-masinaga sõita vähemalt mingis ulatuses, aga kui palju sa näed, et on selliseid piloote, kes võiksid tulla sinna konkurentsi ka niimoodi, et nad tõesti oleksid poodiumikonkurentsis?

Ütleme niimoodi, et Eestis meil, ma julgeks öelda, kui vaatame praegust koguseisu, on Tänak, Virves, Linnamäe, Jürgenson, kohalikelt meistrivõistlustelt veel Enok, Vaher… kindlasti jätsin nimetamata veel talendikaid sõitjaid, nende ees vabandan. Aga ma julgeks öelda, et kui vaatame siin lähiminevikku, siis Eesti autoralli seis ei ole võib-olla isegi mitte kunagi olnud nii hea kogu püramiidi ulatuses.

Kui vaadata üle maailma, mis siis noored sõitjad on teinud… sellel aastal kindlasti Sesks oli kõige suurem üllataja. Kindlasti tema strateegia oli hästi läbi mängitud, nii Poola kui ka kui ka Läti rallil, Tšiili nii hästi läinud. Palju tööd on tehtud Sami Pajariga, kes on ka näidanud head kiirust.

Ma julgeks öelda, et top5 sõitjaid on olemas, alamkategooriates just neid noori. Ja kui see sisendlävend teha loogilisemaks… mis see loogiline tähendab – rahalises mõttes ja ka testimisvõimaluste mõttes. Praegu üsna tihti on see, et kui need noored sõitjad saavad mingi võimaluse, siis nende testimisvõimalused ralli1 autoga on ülimalt limiteeritud. Ehk piltlikult öeldes peab kodus lõvipasteeti sööma ja mõtlema ennast kõvaks meheks ja siis minema riskima ja lootma, et kuidagi veab selle WRC-ralli läbi, mis on üle 300 kilomeetri, aga see ei ole loogiline. Ehk tiime on juurde vaja, kohti on juurde vaja. Noored sõitjad tulevad, muidu me lihtsalt põletame neid läbi, kui võimalust ei ole. Fakt on see, et uus generatsioon tuleb peale hea või halvaga.