28-aastane Anett Kontaveit tegi peadpööritava tennisekarjääri, teenis hulga tiitleid ja karikaid, aga lõpetas mullu ootamatult seljavigastuse tõttu tippspordi. Äsja esilinastus Kontaveidi karjääri lõpust rääkiv dokumentaalfilm, novembris ilmub elulooraamat ning alles kaks nädalat tagasi nägi ilmavalgust poeg Leon Enzo.

Kontaveit tõdes aga, et spordikarjäärile järgnevas elus ta ilmselt maailma edetabelites teiseks ei kerki. "Kas see on isegi oluline?" ütles ta. "Ma arvan, et sellele saab ka vaadata positiivsemast küljest. Et ma üldse suutsin nii kaugele jõuda ja nii kõrgele jõuda sellisel kõrge konkurentsiga naisspordialal. Mina saavutasin selle."

1995. aasta jõululaupäeval sündinud ja lapsepõlves nii iluuisutamist kui rahvatantsu proovinud Kontaveit läks esimesse tennisetrenni kuueselt, võitis 13-aastaselt läbi aegade noorima sportlasena Eesti meistritiitli täiskasvanute konkurentsis ning sisenes 17-aastaselt rahvuvahelisse tennisekaruselli.

Juba varases nooruses imelapse kuulsuse pälvinud tennisisti sõnul olnuks see kõik välistatud, kui tema selja taga poleks olnud fanaatilist perekonda. "Loomulikult ema mängis selles võib-olla kõige suuremat rolli, sest ta oli ka alguses mu treener ja ta oli nii seotud tennisega. Ta oli inimene, kelle peale ma sain alati loota ja kellelt sain kõike küsida," rääkis tipptennisist.

"Väiksena viis mind ka vanaisa trenni, isa tuli trenni järgi. Kõik oli paika pandud. Kui veel väiksem olin, siis käis vanaema mul trennis järgi. Iga päev oli selline kõva logistika," jätkas ta. "Muidugi mingi hetk ei olnud enam perepuhkusi, mina käisin võistlemas. Eks see oli kindlasti väga teistsugune peredünaamika."

Kontaveit võttis juba väga noorelt eesmärgiks maailma tippu pürgida, 2013. aastal ütles ta oma esimeses intervjuus "Pealtnägijaga", et tahab maailma edetabeli esikümnesse jõuda.

Eesmärk sai saavutatud? "Ma arvan, et too hetk, kui ma seda intervjuud andsin, siis ma ei kujutanud ette, mida see kõik sellisel tasemel tähendab. Äge on mõelda selle peale, et ma ühe oma suure unistuse, mille peale juba siis oskasin mõelda, suutsin ära täita," rääkis Kontaveit.

Tugeva servi ja külma närvi poolest tuntud Kontaveit tegi selja prügiseks paljudel nimekatel staaridel, jõudis korra suurel slämmil kaheksa parema hulka, WTA aastalõputurniiri finaali ning pälvis kuus WTA turniirivõitu, kerkides 2022. aastal planeedi ühel kõige konkurentsitihedamal spordialal maailma hooajaedetabelis teisele kohale.

"Mul oli neid positiivseid emotsioone juba kuudega kogunenud nii palju ja see oli kõik selline turniiripidustus minu jaoks. See oligi kõik nii ülim minu jaoks, just emotsionaalselt ka," ütles Kontaveit.

Suurele läbimurdele järgnes aga järsk mõõn. 2022. aasta sügisel, vaevalt pool aastat pärast peadpööritavat edulugu, tabas Kontaveiti ootamatu seljavigastus. Kuigi ta püüdis füsioterapeutide abil spetsiaalsete harjutuste ja kohati ka valuvaigistite mõju all mängimist jätkata, siis senist hoogu ja energiat ta enam üles ei leidnudki.

"Ma tundsin, et võisin ühe seti mängida ja suutsin võib-olla hoida taset, aga teises setis juba tundsin, et see hakkas mind painama. See läks hullemaks," rääkis ta. "Kui oli lühem mäng, suutsin ühe mängu ära mängida, aga siis teine mäng juba kohe algusest peale valutas. Ma ei saanud turniirile minna sellise mõttega, et ma tunnen, et mu keha on piisavalt tugev, et mängida turniiri lõpuni."

Neid hetki satub juhuslikult pealt nägema dokumentaalfilmi võttegrupp. Režissöör Kaupo Kruusiauk plaanis teha filmi Kontaveidi elukas karjäärist, aga kaamera ees rullub lahti hoopis sportlase elu kõige keerulisem aasta. Teadaolevalt just siin mõlgutab Kontaveit esimest korda kaamera ees loobumismõtteid.

"Ma arvan, et seda oligi lõpus väga keeruline nautida või ei olnudki minu puhul võimalik nautida. Need raskused, see kuhjus ja kuhjus ja koorem muutus kuidagi väga raskeks," sõnas Kontaveit.

Kui Kontaveit lõpuks 2023 aasta suve hakul teatab, et enam tipptasemel mängida ei suuda ning lõpetab lõpetab rohkem kui 20 aastat kestnud sportlaskarjääri, on see tennisesõpradele ühteaegu nii ootuspärane kui ka šokeeriv uudis.

Kontaveit andis mullu novembris Tallinnas Tondiraba jäähallis täismajale suurejoonelise lahkumismatši igipõlise rivaali ja hea sõbra Ons Jabeuri vastu ning pole selle ajast peale tennisereketit enam kätte võtnud. Aastaid sisuliselt 11 kuud kohvrite otsas elanud ja hooaja sees üksnes tennisrütmis hinganud Kontaveit tunnistab, et uue elutempoga harjumine võttis omajagu aega.

Suureks toeks oli elukaaslane Brent Lepistu, kes on samuti professionaalne sportlane. Jalgpalliklubi FC Tallinna Levadia poolkaitsja ei tee saladust, et tippspordi ja pereelu ühildamine oli tutvuse alguses paras väljakutse.

"Kui sa teed tippsporti, siis paratamatult sa pead olema kogu aeg tugev, sa võitled seal džunglis teiste loomadega põhimõtteliselt. Meie suhte alguses ka, me mõlemad oleme oma arvamusega ja sportlaste egod on hästi kõrged mõnes mõttes," ütles Lepistu.

"Anett on pidanud ainult iseenda peale mõtlema. Tema võib vajadusel ju treeneri lahti lasta kui tuju tuleb. Piltikult, onju. Aga meeskondlikus spordis on sul 25 alfat ühes meeskonnas, aga peate olema üks meeskond ja mängima ühise asja nimel. Treeneri nimel, klubi nimel. Ta on kõvasti rohkem arvestama õppinud, pärast enda karjääri lõppu," jätkas jalgpallur.

Mängijakarjääri jätkamise peale Kontaveit hetkel ei mõtle. "Ma praegu ütlen, et see on täitsa välistatud minu jaoks. Jah, iial ära ütle iial. Aga ma praegu küll ei oska ennast näha tagasi seal," sõnas ta.

Kui tennisega on asjad suures plaanis selged, siis muus osas jääb Kontaveit tulevikust rääkides salapäraseks. Ta on investeerinud väärtpaberitesse, kinnisvarasse ja ühte Saaremaal asuvasse spaahotell. Tuleval kevadel saab ta USA-s asuvas Indiana ülikoolist spordipsühholoogia diplomi, mistõttu pole kaudselt spordiga seotuks jäämine sugugi välistatud.

"Mina kindlasti ja usun, et Brent samamoodi, me pole sellised inimesed, kes lihtsalt tahaks niisama olla ja ainult mitte midagi teha. Mõlemad leiame, alguses võib-olla otsime ja siis leiame endale mingisuguse asja, kuidas saame oma elu edaspidi ka tähendusrikkalt elada," rääkis Kontaveit tulevikuplaanidest.

Paljude jaoks kõige oodatum uudis saabus läinud nädalal, kui Eesti spordi esipaar teatas sotsiaalmeedias, et septembri algul nägi ilmavalgust nende esiklaps, poeg Leon Enzo. Poisslapse ilmaletulekut tervitasid lähedaste kõrval nii Levadia jalgpallimeeskond kui mitmed tennisetähed üle kogu maailma.

Kaas lapsevanemad on uue eluga juba ära harjunud? "Ma ei tea, kas nii kiiresti saab harjuda. Alles natuke üle kahe nädala on möödas sellest, eks harjumine sellise suure muutusega võtab ikkagi tiba kauem aega," ütles Kontaveit.

Isaks saamine tähendab Brent Lepistu jaoks rohkemat kui ükski tiitel ja ütles, et paar sõuab tulevikus kindlasti ka abieluranda.